toolileen

Kondid

2010-10-14T09:00:00.003+03:00

Noh, üsna tavaline keiss, et saab tasuta filme ja sarju vaadata. Seekord vaatasin ühe osa sarjast "Bones" (subtiitriteta). Tegemist oli Halloween´i specialiga, mis oli suht nõme, sest seal juhtus igast õudseid kummitusasju ja see naine, kes mängib seal maailma kõige targemat, aga mitte õigesti käituda oskavat naist (sealt tuleb sarja koomiline pool), kartis kogu aeg. Ja tavaliselt ta üldse ei karda, sest ta on ühtlasi ka kartmatu ja oskab suurepäraselt kakelda ja tulistada - huupi, aga alati täppi. Ja kui keegi pole "Bones´i" näinud kunagi, siis see supernaine näeb välja selline, nagu siin pildi peal. Ainult et siis targem ja osavam.

Pärast läks asi pisut eepilisemaks, sest mingil suurepärasel suvisel tehasepeol sundis Erko mind lupja sööma (mida ma ka tegin) ja jäin vedelema maja äärde, kus varsti plahvatas pomm. Lisaks ei olnud mingil põhjusel mul eriti palju riideid seljas... (Vat see on midagi, mida ameeriklane saaks oma psühholoogile rääkida, eks). Aga õnneks lubjasöömine pani mind kiiremini jooksma ja kui kõik teised, kes plahvatusse jäid, muutusid suurteks punasteks ajudeks, muutusin mina lihtsalt väga kiiresti jooksvaks (küll esialgu vähemalt mõlemast kõrvast kurdiks) väheste riietega tüdrukuks.

Ja ikkagi küsin sama küsimuse juba teist korda sel nädalal - mis asi see siis on, kui see on win ja fail samal ajal?

"Hevimetal, käisin ...."

2010-09-22T10:43:00.003+03:00

Tegime bändi, Martin ja mina ja veel kolm inimest, keda ma kahjuks (ilmselt siiski õnneks) ei suuda meenutada korralikult. Põhimõtteliselt mängisime jubedaid kavereid. Nagu Led Zeppelini ja väga vana Rolling Stones´i jms. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi Led Zeppelini ja Rolling Stones´i vastu, aga ma mitte kunagi ei osaleks üheski sellises kollektiivis. Ilmselt osalt ka sellepärast, et ma muusikaga ei suutnud suhestuda, esinesin alati seljaga publiku poole istudes. Tool oli hästi suur, hästi kole ja puidust.
Ühel kontserdil mõtlesin enne eelviimast lugu, et täna ma teen selle ära, tõusen püsti ja keeran näoga publiku poole. Aga napilt enne seda hakkas Martin (kes alati ennast laivide ajaks ebaviisakalt shvipsi võttis) oma mikrisse hüüdma asju nagu: "Tõstke oma käed üles!" ja siis lisaks veel ka viisijuppe ette laulma, mida ta sundis publikut järele karjuma. Kui esimeste kordadega vedu ei võetud, ei jätnud ta jonni, vaid laulis sama asja ette kuni järele hakati kordama.

Ma ei tõusnud püsti. Ma tahtsin bändist ära minna. Ja juukseid kammida ilmselt ka.

Zii göörmans

2010-07-18T20:00:00.002+03:00

Mul käisid saksa vahetusõpilased külas. Jäid kohe mitmeks päevaks. Alguses pidi tulema üks, aga siis tuli välja, et tuleb hoopis rohkem kui üks. Osad tulid ka Hedile külla, aga elasid ikka minu juures. Kahjuks (kuigi ma olen seda keelt ikka üle kümne aasta õppinud) ei tulnud mul üldse meelde saksakeelsed laused. Üritasin selgitada, et olen vahepeal õppinud rootsi ja vene keelt ja siis sellega seoses kuidagi saksa keelt üldse enam ei mäleta. Sakslastel oli täitsa kama ja mul oli täitsa piinlik. Kehitasin õlgu ja ütlesin ainukese asja, mis mul meeles oli. See läks nii: "Sabine, was hast du in deine Schultasche?", mis tähendab: "Sabine, mis sinul koolikotis on?". Aina piinlikumaks läks.

Americas Next Top WTF

2010-07-14T12:17:00.005+03:00

Sattusin saatesse "America's Next Top Model". Käsil olid eelvoorud ja ma tegelikult üldse ei tahtnud seal olla, sest kõik oli täis hüsteerilisi igasugust värvi tütarlapsi (no kui sa ikka kunagi ühte osa oled sattunud nägema põhimõtteliselt ükskõik millisest hooajast, siis sa oleks nagu näinud kõiki osi). Kuna ma mingil põhjusel sain kogu aeg edasi (tegemist oli eelvooruga ikka, et Tyra näiteks ei näidatud, haha), siis hakkas minus kasvama mure sellepärast, et ma ei viitsi ennast ilmselt elu sees nii palju näljutada, kui vaja oleks. Ja ühtlasi hirm selle ees, et äkki mina olen see, kes sel aastal kiilakaks aetakse.

Siis aga tuli mu juurde telekatoas Gwyneth Paltrow (ta ei osalenud saates ega olnud kohtunik ega keegi, vaid lihtsalt käis seal telekat vaatamas), kes rebis vetsupaberirullist ühe riba ja mõõtis sellega mu juukseid ja ütles, et loodetavasti ma ikka tean, et ma peaks lõikama nad lühemaks ja värvima mustikasiniseks, sest see sobiks mulle kõige paremini. Ma ütlesin, et mida, nagu sa tahad, et mu juuksed oleks lillad või mis. Ta ütles, et ma tean küll, mida ta mõtleb. Ei, Gwyneth, ei tea.

Ta muidu nägi välja üsna sarnane sellele fotole, aint et mitte nii ilusa kleidiga.

Another myth busted

2010-05-31T14:56:00.002+03:00

Selgus, et on võimalik hüpata otse unest suure ehmatuse puhul äkki istuli ja siis sama kiirelt voodisse püsti. Aga peab olema korralik ehmatus. Enne tasub kontrollida, et ega juhuslikult mõni koduloom ei maga su kõhu peal. Ja kui magab, siis eelistatavalt mõni selline loom, kes oskab vähemalt mõistlikult maanduda.

Pagan, ma olin nii kindel, et sellised asjad on mingid totakad väljamõeldised, et teha õudukaid õudsamaks.

In my face.

Alt kummiga ikka

2010-05-27T09:07:00.007+03:00

See on ikka naljakas, kuidas alati suvepoole tulevad "vanad sõbrad" nagu eriti jälle pildile. Seekord siis Ans Andur jälle tagasi.

Vanalinnas avati mingi uus rikkurite restoran ja me hängisime mööda linna ringi Etsi ja Kataga. Niisama jaurasime ja sattusime sinna restosse sööma (me pole rikkurid tegelt üldse, ausalt). Päris lahe õueterrass oli ja väike lava ja siis tuligi välja, et avamise puhul esineb Ans Andur. Mõtlesin, et osuht jess, kuna tegemist on mu ühe täieliku lemmikpändiga, vähemalt Eesti kontekstis ja nende viimased üllitised on olnud ka nagu eriti lahedad. Alustasid siis esinemist, me hakkasime sööma ja jooma (kusjuures seal oli samasugune kohvikruus täpselt nagu mul kodus on, see, millel on mu täisnimi peal. Ainult, et selle kruusi peale oli kirjutatud TIMO. Wtf?). Esimene lugu oli "Rebased on linnas". Ja esireas seisid vihaselt mingid alaealised neiud, kes loo lõppedes ei plaksutanud, aga hakkasid seletama kohe lava poole, et nii ikka ei kõlba ja keegi ei taha sellist muusikat kuulata ja üks nendest läks pani mingi plaadi pealt veits emojauri peale ja hakkas ise sinna peale halama. Anduripoisid vaatasid suht nõutult pealt, aga mulle jäi mulje, nagu oleks olnud tegemist nende mingite alaealiste tüdruksõpradega ja nad nagu kehitasid õlgu lihtsalt ja võtsid laua endale. Jube sitt kontsert oli.

Pildil on rebased.. ee... teel linna. Suts gei oleks nagu mingi Ans Anduri pilti panna siia eks.

Lihtne!

2010-05-14T12:47:00.001+03:00

Martin võttis endale pet-snake´i. Ma ütlesin, et ma ei lähe talle mitte kunagi enam külla. Ei läinud ka.
Indrek ajas ennast täiesti kiilakaks. Ja siis hakkas kohe räigelt kahetsema.

END!

Is it a bird? Is it a plane?

2010-05-12T09:01:00.004+03:00

Me olime Saksamaal. Mina ja hästi paljud inimesed, keda ma tunnen. Meil oli tellitud suur buss, et tagasi sõita, samas näiteks Tõnis ja Margu läksid Tõnise ja Marise väikse Mazdaga (ja kusjuures, kõik joogid te panite ka oma autosse, ära arva, et ma ei näinud seda, Tõnis) ja Tamagotchi oli oma väikese põrnikaga, sest tal oli tingimata vaja auto Eestisse tagasi tuua sealt. Õnneks meid mingi pööraselt ei olnud ja kõik said enam-vähem üksi istuda. Elmer protesteeris kategooriliselt, sest ta ei tahtnud kellegiga koos istuda üldse. Aga sellest polnud midagi, sest Tamagotchi tuli eralennukiga teda päästma. See nägi suht lahe välja, kuidas Mari-Liis viskas ta üle õla ja siis jooksis eriti ruttu juuste lehvides lennukisse ja nad sõitsid minema. Hea oli see, et ma sain Elmeri koha bussis endale.

Aga ühtlasi. Now I´ve really seen everything :S

Tsüaniid, õnn ja whatnot

2010-05-03T09:34:00.003+03:00

Kui ma oleksin parem joonistaja, siis ma üritaks joonistada üles selle koomiksi. Aga ma ei ole. Palun kasutada ettekujutusvõimet (inspiratsiooni saab lehelt explosm.net). Esimene pilt: üks valge kitliga mees ja tavaline mees räägivad, valge kitliga mees ütleb: "You really shouldn´t be so insane." Järgmine pilt, valge kitliga mees ütleb: "It is not ok to be that crazy. No one should be so mad". Ja kolmandal pildil on nende pea kohal näha suurt silti kirjaga: JUDGMENTAL MENTAL HOSPITAL.

Nutikamad on ära tabanud juba, et mu üks lemmikkoomiks on samalt lehelt leitav Cyanide&Happiness. Ja mina, kui nutikas, tabasin ära selle, et tegelikult aju genereerib kõige pullimaid asju hommikuti üheksa ja kahe vahel. Ja isegi, kui selle koomiksi, mida ma ei suuda üles joonistada, genereeris mu aju laupäeval üheksa ja kahe vahel, siis i don´t care, minu meelest see on ikkagi päris naljakas.

Üheksa ja kahe vahele mahub näiteks ka kell üksteist. (Pildil). Ja terve hunnik kolmveerandeid.

Elu on teater

2010-04-21T08:56:00.003+03:00

Ma kolisin. See oli selline ilgelt suur korter, kus magamistuba oli teatris. Et nagu korterist läks uks teatrisaali ja voodi (ilgelt suur voodi) oli keset lava täpselt. Suhteliselt äge oli. Hirmus natuke, aga väga äge. Mulle tuli külla Oliver (et mitte tekitada segadust kõikides maailma Oliverides, keda ma tunnen, aga kes seda blogi ei loe, siis täpsustuseks nendele, kes seda peaks lugema, siis Oliver as in see Oliver, kes kõigist nendest päriselt oskab kitarri mängida), kes ütles, et ohhoo, ta tunneb ühte hästi kuulsat produtsenti. Probleem (või noh, nagu selgus, siis mitte eriti suur probleem) seisnes aga selles, et see produtsent tegelikult oli surnud. Ja oli surnud olnud juba väga pikka aega. Mitte nagu kümme aastat, aga pigem nagu mingi kakssada. Aga ta aeg-ajalt käis hängimas ringi ja siis temaga sai kontakti võtta (ilmselt mitte meili teel). Üldiselt ta nägi välja midagi sellist nagu nähtamatu kõndiv ülikond (seda on raske seletada, et tal on piirjooned ja sa näed, et see on ülikond, aga samal ajal ta paistab nagu läbi ka), aga vahel võtab ta suvaliste inimeste kujusid. Seekord ta tuli ühe East 17 liikmena (pildil vist see kõige parempoolne). East 17 oli kunagine jube ja kuulus poistepänd ja ühtlasi mu lemmikpänd, kui ma olin hoopis noorem. Ta oli täitsa tore mees nagu, see produtsent. Oliver mängis talle kassetti pealt ette väidetavalt minu kirjutatud lugusid, need olid sellised i´m so happy, i´m so indie stiilis lood ja ma ausalt ei mäleta, et ma oleks kunagi midagi sellist kirjutanud.
A mõnus pervert oli ka see vend, aga ta pidi helistama järgmine nädal, võttis mõtlemisaja. No, ootame huviga.

Throw food, not bombs

2010-04-14T08:52:00.003+03:00

Me olime päris mitmekesi (mulle tundub, et Indreku juures) külas. Istusime viisakalt laua taga ja sõime. Elmer istus minu kõrval. Ja korraga sõna lausumata võttis ta oma taldrikust peotäie keedetud kartuleid ja virutas nendega mulle mööda pead. Osa tabas kõrvalolevat põrandalampi ka. Tekkis piinlik vaikus. Elmer mõtles natuke, tõi köögist kühvli ja labida, lükkas kartulid kokku ja läks viskas ära. Sellised naljad siis.
Mr Potato Head disapproves bad manners.

Keskeakriis

2010-04-07T08:45:00.002+03:00

Jälle on tagasi igakevadised rasedusunenäod. Või vähemalt mulle tundub, et kevadel hakkavad nad rohkem lajatama nagu. (Sel aastal ilmselt saab nendega eriti palju "nalja", sest kuna ma saan 15 päeva pärast sajaaastaseks ja arvan sellega seoses ühtlasi, et mu elu on läbi, siis võin varasemast kogemusest öelda, et need asjad käivad käsikäes küll jah).
Seekord tabas rasedus mind ootamatult nagu tavaliselt. Et põhimõtteliselt, kui teada sain, oli juba üheksas kuu käes ja midagi polnud enam parata. Vähemalt seekord ei olnud põhiprobleemiks see, et ma oleksin seekord ohjeldamatult meelemürke pruukinud ja kogemata oma sündimata lapse tulevast rääkima- ja lugemaõppimise oskust pärssinud. Seekord oli asi hoopis selles, et ma ei tahtnud sünnitada. Mõeldud-tehtud. Lõikasin kõhtu augu ja võtsin tite sealt kaudu välja ja peitsin ta kodus teki alla. Imelik kuidagi oli teistele rääkida, et ma ei sünnitanud päriselt, aga laps on käes. Mõtlesin mitu päeva, mida peale hakata. Laps oli teki all, vahel lasin talle hingamiseks õhku sinna ja tõstsin teki äärt üles. Ma ei saanud eriti kaugemale minna, sest me olime nabanööripidi koos imikuga.
Kuidagi nabanööri lõikamine tundus mu jaoks veits rõveda tegevusena nagu.

Cat Without the Hat

2010-03-29T10:15:00.001+03:00

Ma läksin vanni ja siis ütlesin Jänesele, et ta oleks hea ja tuleks koputaks ja ütleks mulle, kui keegi tahab vannituba kasutada. Et ma teen siis kiiremini. Jänes ütles: "Okei."

Sistraa maijaa never ends

2010-03-22T12:19:00.003+02:00

Panter sai lapse (see on mingi korduv keiss mul siin, peaaegu et luupainaja juba, võiks öelda). Ma ei saanudki päriselt aru, kas ta oli tüdruk või poiss. Minu meelest ikka õe sain. Mõtlesin, et kui ma olen viiskend, siis tema on kakskendviis alles ja kas me üldse kunagi saame sõpradeks. Ta oli ühtlasi ka päris palju suurem sündimise ajal, kui mina ja Ets olime, kes me teadupärast olime täpselt võrdses pikkuses ja kaalus kunagi. Ma ei tea, mis pärast juhtus.
Igatahes, õde või vend, ta oli täiesti normaalne laps ja suhteliselt armas ikka ka. Ja ma olin apseluutselt veendunud (sellel hetkel ka selles, et ta on tüdruk), et talle tuleb nimeks panna Ants-Rasmus. Mida muud ikka pakkuda välja oma väikesele õele, eks. Sest see oli ainuke ilus poisinimi, mis mul tuli meelde sel hetkel. (Kuigi ma ei ütleks, et ma ärkvel olles arvaksin, et Ants on väga suurepärane nimi, seevastu ma olen alati olnud veendumusel, et Rasmus samas on ülimalt ilus nimi.) Panter ei hõisanud väga. Ega keegi teine ka eriti.
Aga lahe oli see, et tehnoloogia oli arenenud niikaugele, et sa said panna beebi telefoni sisse kinni pildistamise teel, kui ta närvidele hakkas käima. See oli minu meelest üsna barbaarne lahendus, aga ikka tegelt väga äge. Hakkab ulguma - teed pildi - salvestad - ja ongi laps telefonis kõige täiega. Et ta kätte saada sealt, pidi korpuse lahti kakkuma kõik ja puha. See oli veits ebamugav. Aga ilmselt tegemist esmase versiooniga. Küll järgmine versioon on parandustega juba, ma usun.

Toomed

2010-03-07T22:25:00.002+02:00

Ma olin Koit Toome kontserdil kaameramees. Pilti ma ei pane siia. Ja pikemalt väga ei taha sellel teemal üldse arutleda ka. Ma ei ole kunagi ühelgi Koit Toome laivil käinud. Aga ta liikus kogu aeg ringi nagu kõndis lihtsalt kogu aeg edasi-tagasi, ronis seinu mööda ja pidin kogu aeg tal kaameraga järel käima. Ja seda muusikat kuulama. Ära ei saanud ka minna. Arvake, kas taustalaulja oli Rolf Juunior. Juhh-frikkin-hei.

Loodan, et see pole mingi korduv asi.

2009. 2010. 2009. 2010. jne

2010-02-12T09:06:00.002+02:00

See on ikka nii kuradi tüütu, kui sa näed põhimõtteliselt korduvat asja peaaegu terve nädala. Iga jumala kord sama asi. On vanaaastaõhtu. Inimesed on 90% samad, kes viimasel aastavahetusel. Algab see umbes õhtul kell kaheksa, me teeme iga kord mingit toitu, sööme seda, joome mingit jooki, teeme mingit nalja, soovime head uut aastat ja asi lõppeb umbes kell neli hommikul. Lihtsalt stsenaarium pole kunagi üks-ühele ega asukoht. Ma olen näinud päris lahedaid kortereid, kusjuures!
Täna me jõudsime välja mingisse mõisa, kust ei saanud ära, sest polnud ühtegi kainet juhti. Samas ei olnud talv, vaid pigem nagu suvi. Ma tahtsin pööraselt koju minna ööseks, aga vennad Kuked juba panid endale toad kinni ja Elmer juba läks hotelli baari viina tellima ja Merila ütles, et ta leidis Orkutist mingi sellise versiooni, kuidas toa hinnaks saab aint nelikend eeksu. mis oli suht üllatav, sest see polnud mingi katkiste aknaraamidega mõis, vaid ikka väga korralik, selline "oo-ma-olen-kuulus-ja-rikas-eestlane-pean-oma-pulmad-siin-pidama-raudselt" koht. Aga ma ikkagi tahtsin väga koju minna ööseks. Otsustasin helistada isale, et küsida, kas ta saaks mulle järele tulla. Isa võttis telefoni vastu üsna ülevoolavas tujus (mis ka tegelikult oleks igas olukorras mingi pidupäeva keskel üsna harilik nähtus) ja ütles, et ta on Pärnus ja joob pargis siidrit. Et ta oli just jõudnud sinna ja võtnud tee pealt hääletades peale Evely Ventsli, kes nägi välja nagu Vändra-Aveli ja kellega neil oli olnud jubedalt tore ja kui lahe inimene ikka Evely Ventsli on. Ja kui ta lõpuks vait jäi oma eufoorilises läminas, siis ma sain hakata rääkima oma autoprobleemist ja kõigest muust sellisest. Ja isa jäi lihtsalt toru teises osas magama. Ja hakkas norskama.
Et sinna siis see plaan läks. Aga hea uudis oli see, et mõisa juurest voolas läbi jõgi, kus elasid kilpkonnad. Nagu need hästi hiiglasuured kilpkonnad, muidu Eestis ei ela. Nad käisid kahe jala peal puusani vees ja kandsid seest karvaseid kapuutsidega jakke. Vähemalt oli midagi teha seal terve õhtu. Üldse ei olnud kuidagi isu hakata viina jooma. Mis on ka arusaadav, see oli kolmas öö juba ka.

Dexter´s Lab

2010-02-03T08:50:00.002+02:00

Mul on seda ükskord varem ka juhtunud:

A lucid dream is a dream in which the sleeper is aware that she or he is dreaming. /.../ Lucid dreams can seem extremely real and vivid depending on a person's level of self-awareness during the lucid dream.

Kahju on muidugi sellest, et kuna olukord tabas mind ootamatult, siis ma ei suutnud millegi parema peale tulla, kui see, et rippuda Ankaga hiiglasuure seinakella seierite küljes, mis põhimõtteliselt oli nii kõrgel, et kukkumise puhul isegi ei näinud, kui kaugel maandumiskoht oleks. Ja ühtlasi lihtsalt rippuda seal ja iga kord veits võpatada, kui seier minuti võrra edasi liigub, aga samas olla täiesti kindel, et allakukkudes surma ei saa. Ega isegi mitte ratastooli. Sest miski ei ole päris.

Päästja koolikell

2010-01-23T10:15:00.007+02:00

Käisime Sun Dance Muusikafestivalil (see oli ilmselt sama kommipidu, mis suviti Tallinnas toimub, ainult et seekord see oli kuskil metsas hoopis). Ja suure müüri taga. Aga ainult seal oli suvi. Teisel pool müüri oli tavaline talv. Õnneks see peoplats oli räigelt suur. Nii suur, et seal oli normaalne isegi ratastega liikuda. Läksimegi Etsiga mingite vanade ratastega metsa vahele ringikärutama. Ja ofkoors, nagu ikka, ei saa üldse vabalt lõbutseda. Meid hakkas taga ajama karu. Ta tundus eriti noor, aga sellegipoolest jooksis üsna kiiresti. Ja Eedit ütles asju nagu: "Oo, vänta kiiremini, ta juba vaatab su tagaratta kinnitusi" ja "Sõida kiiremini nüüd, ta juba vaatab, kuidas tagumine ratas ära käib" jms. Not helping. Not. Karu muidu nägi välja selline (vasakul).

Väntasime eriti kiiresti ja erinevalt Etsi prognoosidest ei suutnud karu sõidu ajal mu tagaratast lahti kruvida. Ja siis, ofkoors, nagu ikka, jõudsime tupikusse. Ehk siis tuli ette meri. Meie õnneks olid rannas ka mõned inimesed ja vetelpäästeputka. Kus töötas Mark Paul Gosselaar, kes nägi välja selline (paremal). Ta pidas karuga läbirääkimisi ja selgus, et karu tegelt tahaks mõned õlled võtta ja võimalusel süüa ära ühe koera. Mõeldud-tehtud. M. P. Gosselaar andis oma putkast kõigile õlled ja läks rannas lahtiselt jooksvaid koeri püüdma. Mulle tundus imelik see kõik. Et miks vetelpäästjate putkas on nii palju õlut.

And I. I Won´t Always Love You

2010-01-15T09:07:00.004+02:00

Whitney Houstonil tuli uus plaat välja. Plaadikujundus oli selline, et ta oli sinise kleidiga fotol ja hoidis kahte hätimasina taldrikut mõlema rinna peal. Mis kaugelt vaadates jättis mulje, et ta on paljas ja ülisuurte tissidega. (Kui keegi ei tea, mis on hätimasin, siis see on trummikomplekti üks osa ja näeb välja selline nagu pildil. Pilt on muidugi natuke eksitav, sest Whitney kasutas Sonori taldrikuid tegelikult, mitte Zildjiani omi). Kuna ta on juba väga vana, siis teda päris paljalt ei saand panna sinna kaane peale. Aga seks ikka müüb. Lihtsalt ta võiks müüa veits teistes kohtades.

Trauma!

Must panter (mitte ajada segamini Pantriga)

2010-01-13T09:02:00.002+02:00

Kellegi ema (ma võin eksida, aga minu meelest see oli Känku) oli võtnud endale musta pantri (endiselt mitte ajada segamini kellegi teise emaga, kelle nimi on Panter). Tegelt juba ammu, aga kahjuks ta polnud suutnud teda eriti inimsõbralikuks veel koolitada. Kuna olin mingil põhjusel pantri omanikul külas pikaks nädalavahetuseks, olime sunnitud kõik ühte (õnneks küll üsna suurt) maja jagama ühe üsna suure loomaga. Panter nägi põhimõtteliselt välja nagu väga suur Jänes, mis ei ole üllatav, sest Jänes näeb teatavasti välja nagu väga väike panter.
Mustale pantrile oma ruumi ette nähtud ei olnud. Ta võis põhimõtteliselt igal pool liikuda, lihtsalt arukam oli iga kord, kui panter mingisse tuppa astus, sealt kähku järgmisse liikuda, uks kinni panna ja häda korral sinna midagi veel ette lohistada. Mina muidugi suures ebaõnnes sattusin selle pagana pantriga kinnisesse sisehoovi kahekesi. Ma ei osanud muud teha, kui heitsin lihtsalt lumehange ja ei liigutanud üldse. (Kas see ei ole nii, et mingid kaslased ei näe sind, kui sa ei liiguta? Või nägin ma seda mingil muul korral unes...?) Päris külm oli seal lamada. Ja hirmus ka. Sest äkki kuulsin urinat ja keegi hammustas mind peast. Ja hakkas siis naerma täiega. See oli Lauri Pihlap (jah, jumal hoidku, seda minagi) ja panter lamas hoopis teises lumehanges vaikselt keras ja oli suur ja rohkem Jänese moodi kui kunagi varem.

Note to self: Nothing good comes out from watching Oprah.

Prego!

2010-01-07T08:57:00.004+02:00

Tuli välja, et Helina on rase. See oli juba nii mitmes kuu, et täiega oli näha, et tal on kõht ees. Ta tuli Pärnusse, aga keegi eriti sellest ei teadnud, et ta titte ootab. Eriti ei teadnud seda Martini ja Helina vanemad. Ja eriti ei teadnud mina, et nemad seda ei tea. Saime linnas kokku kõik ja nägime ootamatult mingit vana trennikaaslast (ma isegi pole kindel, kes see päriselt oli). Ja mina röögatasin kohe: "Tsauuu! Tule vaata, Helina on paksuks läinud!" (Noh, et teha pärast seda nalja, et tegelt ta on rase ja mitte paksuks läinud). Ja näen, kuidas Martin räigelt pööritab silmi kõrval, ilmselgelt üritades vihjata, et ma midagi kõvasti välja ei ütleks selle kohta. Vaatasin siis Helina kõhtu ja ta vanemaid ja seda trennikaaslast ja ütlesin: "Jaa, tead ta sõi mingi nii palju pannkooke enne. Rõve lihtsalt." Nali sinus eneses. Aitäh.

Palju õnne sünnipäevaks homme, Helina!
Pilt on vanast mersust, sest kunagi me kutsusime Helinat Mersuks, sest tal on nii kurvad silmad. Ja see on see mudel, millest ma alati mõtlesin, kui ma Mersuks kutsusin teda. Ilus!

Sunday w(h)ine

2009-12-28T10:40:00.002+02:00

London calling. Käisime Londonis Pantri ja N-uga. Mingil festivalil. Ilmselgelt polnud see mingi muusikafestival, sest vastasel juhul oleksid edasised sündmused olnud olemata. Tundub, et keiss oli kas raamatud või sisekujundus või potililled. Potilillefestival. Tere lill.
Meid N-uga ei huvitand üldse see ja läksime ringi hängima. Aga Londonis oli pühvlihooaeg. (Pühvel oli samasugune nagu pildi peal, ainult kõvasti väiksem. Sellepärast ma panin ka hästi väikse pildi.) Pühvlihooaeg tähendas seda, et ootamatul hetkel Londoni südalinnas võis kuskilt välja karata pühvel, kes hakkas oma selga vastu puud sügama. Või mingit posti või midaiganes. Kuna nii räigelt sügeleb pühvlitel selg eriti pühvlihooajal, siis peab vaatama ette, et sügamistrajektoorile ei jää. Mina muidugi jäin ühe väikse pühvli trajektoorile. Ta täiega ründas mind ikka ja üritas ennast vastu mind sügada, mis oli valus ja hirmus. Ja N üldse eriti ei saanud ka aidata mind. Ilmselgelt oli olukord niigi koomiline juba. Üritasin siis maadelda pühvliga. Ta oli väga tugev. Aga, nagu selgus, siis so was I! Kuidagi õnnestus mul vaese pühvli aju vajutada kokku käkiks. Nii et ta ära ei surnud küll, aga sai eluaegse puude. Jumal küll, kuidas ma nutsin ja põdesin. Vaene loom.

We Used to Vacation

2009-12-22T09:07:00.004+02:00

Mul oli mingi imelik töö. Ma ei saanud lõpuni täpselt aru, millega täpselt me tegelesime. Aga mu töökaaslaste hulka kuulus osa Taeva töötajatest (kelle kohta ma tegelt ei tea, kas nad praegu töötavad seal enam), mõned Tolmu inimesed ja rändom valik Tõka-tõkast. Aga fakt oli see, et millega iganes me tegelesime, omavahel me läbi ei saanud üldse. Sellega seoses otsustas see inimene, kes oli meie ülemus, et me peaksime töömoraali tõstmise ja parema läbisaamise eesmärgil sõitma kuhugi Slovakkiasse bussireisile. Üllataval kombel toimus meie koosolek just ühes angaaris, kus kohe ootas meid bussipiletiputka ja (pigem küll lennukile sarnanev) buss (veits koledam veel kui see, mis pildi peal siin paistab). Kõik läksid uljalt kohe järjekorda ja ostsid piletid ära. Seisime Martiniga ka sabas ja mina kogu aeg mõtlesin, et kuidas ometi aitab meie üldisele läbisaamisele kaasa see, kui me kaheks nädalaks kolime kõik peadpidi kokku ja hakkame elama liikuvas bussis. Keeldusime Martiniga piletit ostmast ja ma ütlesin, et ma tahan enne proovida seda bussi, et võib-olla see üldse ei sobi mulle. Saimegi proovida. Buss tõusis korra (bussi kohta üsna sujuvalt) õhku ja maandus (sama sujuvalt). Ütlesin, et ups, mul jäi sall maha ja Martin peab raudselt tulema seda minuga koos otsima.
Läksime võtsime angaari baaris õlled. Hoidsime piletite pealt kümme tonni kokku.

Eesti ei otsi midagi

2009-12-11T14:26:00.003+02:00

Ma ei saa kunagi vist ikka lahti nendest superstaariunenägudest. (Eriti leim on see küll tegelikult). Aga kuna ma eile nägin päriselt telekast, et see Marten ikkagi laulabki Vaiko Eplikuga duetti, siis kõige kergem on vist öelda, et kätte juba jõudiski märkamatult järgmine pühapäev. Me läksime Elle Kulli juurde (ma ei tunne teda tegelt) külla, kes elas koos Tõnu Ojaga (uued Ojad hakkavad pead tõstma siin, kuigi teda ma ka ei tunne, ja nad suure tõenäosusega ei ela ikka üldse koos, ofkoors) siis telekat vaatama. Täitsa tore oli, neil oli õues selline varjualune, kus talvel oli ka soe. Elle Kull tegi teed ja küpsiseid ja nii. Ja siis Marten Kuningas ja Vaiko Eplik laulsidki duetti telekas. Ja laulsidki seda "Blackbirdi", mida nad vist peaks tegema. Aga Eplik ei mänginud kitarri, vaid nad istusid kahekesi laua taga lihtsalt ja niimoodi laulsid. Täiesti äge oli, kuni Superstaari-Birgit (see, kes päriselt võitis kunagi) tuli ka lavale ja hakkas sinna vahele undama täiega mingit soolot. See oli ilge ja kole. Otsustasin mitte Marteni poolt hääletada.

Ma ütleks jälle, et "Vaiko Eplik nägi välja SELLINE", aga ma valetaks, sest ta nägi välja ikka hoopis teistsugune ja üsna väheste juustega. Aga ilmselgelt tehnoloogia pole sinna arenenud veel, et saaks sellist asja pildistada. Ei julge proovida Google´i otsingut "Vaiko Eplik as seen in my dreams" search: pictures.

In Sickness and in Health and in Bla-bla-bla

2009-12-07T09:36:00.002+02:00

Margu ja Eveli abiellusid. Aga napilt enne pulmapidu läksid nad räigelt tülli. Pidu oli ikka selline klassikaline pikalauapidu viinaga. Mis tähendas, et nad istusid eraldi laudades terve peo. Me Martiniga (kellel olid silmad värvitud, kusjuures) laksisime hoolega viina. Vahepeal istusime Margusega ja vahepeal Eveliga. Kõik olid superilusti riides ka ofkoors nagu pulmadele kohane. Välja arvatud Eveli, kes kandis üsna koledaid roosasid dresse. Kui muusika vahepeal vait jäi, siis Eveli ja Margus karjusid üksteisele üle saali inetusi. Päris ebamugav värk. Eriti ebamugav oli see, et iga tunniga jäi Ef kogu aeg rasedamaks ja rasedamaks. Ja vahepeal käis ta pidevalt jalutamas oma kahe rotveileriga (keda tal tegelikult ei ole).

Tervitan.

What Do You miin?

2009-11-24T09:17:00.005+02:00

Panter palus mul ja Etsil Pärnus ehitada miine. Nagu päris ehtsaid miine. Nagu päris ehtsaid väga ohtlikke surmavaid miine. Panime siis mingi kümme tükki kokku neid. Nad nägid välja nagu suured kärbsed. Nii umbes kartulisuurused. Siis Panter tuli ja lõi osad haamriga puruks. Et proovida.
Keegi ei saanudki surma.

Miin nägi välja selline nagu pildil, aint pigem nagu "jalgadega".

Holy Rumpus (Püha Mürgel)

2009-11-20T09:34:00.004+02:00

Me sõitsime Tamagochi, Merila ja Elmeriga nädalavahetuseks Pärnusse. Tundus esialgu nagu hea mõte. Tegevus selles mõttes toimus nagu praegu, et oli sitt sügisilm ja sooja nullilähedaselt. Elmer aga oli veendunud, et me ööbime telgis. Sest lõppude lõpuks pole ju vahet. Kui me nagunii joome, siis saab sooja ja ei ole midagi nii külm väljas, magamiskotid on olemas ju (tsiteerisin põhimõtteliselt praegu). Läksime siis rannaparki, panime telgi püsti. Meil olid väiksed toolikesed ka, istusime sinna telgi ette ja hakkasime pudelist rummi jooma. Rummi oli õnneks kaks pudelit isegi. Tundus nagu unistuste nädalavahetus. Not.

Kuna tõesti ilgelt külm oli, siis otsustasime ikkagi, et lähme paneme selle telgi pigem Pantri hoovi Pärnus, et kui läheb ikka täiega külmaks, saab tekke või midagi. Aga Panter ütles, et me ei tohi telkida seal, sest me vajutame muru madalaks. (Juhtub iga kord).

Rumm näeb välja selline nagu pildil.

Peeter on jälle tagasi!

2009-11-16T09:05:00.003+02:00

Jällegi oli mul au kohtuda oma sagedase külalise Peeter Ojaga. Mina, superstaari-Anne ja see Bad Apples'i lauljatsikk läksime Paldiskisse (Takso maksis minu juurest 36 krooni kusjuures!) autosõidueksamile. See oli nagu selline kinnituseksam, mis tuli teha, kui mingi aeg olid juba load olnud. Sõiduõpetajad oli Peep Vain ja Peeter Oja. Väga lõbus oli. Peep Vain rääkis oma koolitajajuttu ikka ja Peeter Oja mängis ühte karakterit Kreisiraadiost. Ja sealt reklaamist, kus ta ütleb kogu aeg: "Peatee. Peatee!"

Lugesin just, et see superstaarianne kukkuski välja eile. Vat sulle ettekuulutust. Ilmselt ta kukkus välja samal hetkel, kui ma teda unes nägin.

Vat sulle kolme pudelit veini.

Travelling without moving

2009-10-28T09:15:00.003+02:00

Me sõitsime Helsingisse. Mari-Liis pidi minema töö asjus sinna ja kuna see oli eriliselt odav, siis ma läksin temaga kaasa. Ja Martin tuli kaasa. Ja Eiko (kusjuures esimest korda esindatud, welcome!). Ja Eveli tuli ka. Me pidime lennukiga minema. Või igatahes lennujaamas me olime ja piletid saime tõesti täiesti viimasel minutil Mari-Liisiga. Minu meelest Sepo Seeman ja Martin Müürsepp andsid need meile üle. Mingi kampaania korras või nii. (Ma sada protsenti ei ole kindel, aga ma tean, et üks oli hästi pikk sportlane ja teine oli raudselt keskpärane näitleja). Samas, kui me lennukisse jõudsime, siis see oli hoopis tavaline laev. Ja Evelil oli VHS-i peal kaasas mingi eriti halb film, aga me leidsime ühe teleka sealt ja hakkasime seda vaatama. Tõesti väga halb film oli see. Jalaga p*rse, tordiga näkku USA komöödia kõige odavam versioon.
Eiko samas oli võtnud toitu kaasa. Igasugust erilist fääntsipääntsi toitu. Mis oli hea ja mida ta kõigile pakkus. Kui me ära olime söönud ja hakkasime sadamasse jõudma, ütles Eiko, et ta peab veits raha küsima ka meilt ikka selle söögi eest. Et mingi võikude eest ta tahaks igaühelt umbes 30 krooni. Aga halb uudis on see, et salat oli päris kallis. Me ütlesime, et vadever eks, kallis see ikka saab olla. Muidugi me maksame. Eiko ütles, et noh, see kõik kokku oli neliteist tonni. Et äkki me siis jagame selle viie peale ära. Täielik nightmare ikka. Arvutamisega! Thanks for nothing, Väino! (Tervitus mu matemaatikaõpetajale, kellel õnnestus mulle õpetada mitte midagi.)

Elustiiliunenäod

2009-10-13T08:59:00.003+03:00

Alustuseks kolm osa Seksi ja Linna. (Mis mulle pole kunagi tegelikult isegi eriti meeldinud). Õnneks olid need osad, mida ma pole näinud. (Ja mis ilmselt pole reaalses elus ka kunagi jooksnud). Aga veel suuremaks õnneks läks kolmanda osa keskelt elekter ära. Terves linnas nagu. Ma läksin tänavale vaatama, kas tõesti on igal pool kottpime ja peaaegu ei leidnud pärast korteri ust üles. Või isegi maja ust for that matter. Õnneks alt on lukk katki vähemalt.
Ülejäänud aja veetsin uues elustiilikeskuses Solaris. (Kus ma ka tegelikult ei ole kunagi päriselt käinud). Käisin juuksuris seal ja söömas ja kohvijoomas eri kohtades. Suht pandav koht tundus. Peaks siis päriselus ka üle vaatama ja võrdlema. Ma ei teadnud vist isegi, et elustiil tähendab riideid ja asju.

Bunneh

2009-09-29T10:14:00.002+03:00

Jänes oli hoopis väike valge koer. Ja jooksis kogu aeg trepikotta. Ja ma pidin teda kogu aeg tagasi kutsuma. Mul on hääl ära nüüd suurest karjumisest.

Kurat.

Boomin Granny

2009-09-17T09:39:00.005+03:00

Mul olid nagu põhimõtteliselt vist vanaema matused. Aga nad ei toimunud surnuaias ega kirikus, vaid ühel laste mänguplatsil. Lapsi oli üldse matuste kohta hirmus palju seal. Ja mänguväljak oli tohutult üle ujutatud. Nii et põhikohta minemiseks pidi jalad tegema ikka korralikult märjaks. Põhiline oli see, et kõik jõid nagu suht jubedalt. Mu lastega sugulased ja nii. Ja me läksime salaja suitsu tegema ka kellegagi. põõsa taha. Ja ma jäin oma surnud vanaemale suitsetamisega vahele. Ja ma olin kindel, et ta jätab mind nüüd pärandusest ilma. Ta oli õudselt vihane. Ja ma olin suht õnnetu. Kellegi jaoks ei olnud üllatav, et ta oma matustel ikkagi suht elus oli.
Hiljem avastasin, et olin mänguplatsi kõrval olevast raamatukogust varastanud kaasa ühe raamatu, pealkirjaga "Santa Ana". See ei olnud isegi eestikeelne ja muidugi mul polnud seda vaja. Aga ma olin murdnud ilmselt sisse lausa sinna, et seda varastada. Sest suurest pärandusestilmajätmisehirmust hakkasin vist hirmsasti jooma ja mälu kadus ära. Otsustasin raamatut sellegipoolest mitte tagastada.
Peale mänguplatsi ja raamatukogu oli seal ka üks katusekorter, kus elasid ühed mu tuttavad inimesed, kelle juures pidi kogu aeg olema pesuväel. Hea pidu.

Eile paistis köögiaknast vikerkaar.

Aa ja siis seda ka, et mu vanaema pole üldse surnud. Nagu mitte sinnapoolegi!

Sin City

2009-09-16T08:57:00.002+03:00

Viimasel ajal on käivitunud uus mode. Mis tähendab seda, et detailid hägustuvad üsna märkimisväärselt. Või on piisavalt piinlikud (isegi minu jaoks), et nendega mitte must-valgel kekata.
Aga lahe on see, et viimased kaks "kõnninringi-asjadjuhtuvad-saaninimestegatuttavaks" keissi on toimunud kõik Sin Citys põhimõtteliselt. Ühtegi tegelast ei ole. Aga taust ja kõik muu on samasugune. Mis on mõnes mõttes päris äge.

It was only the way, my body was trying to say, that you´d better stop drinking brandy

2009-09-08T15:58:00.002+03:00

Ma keerasin mantšise joindi. Kus olid kartulikrõpsud juba kohe sees.

Depressing Comic Week 1

2009-09-04T08:45:00.003+03:00

Mu majas oli all uus silt. Hästi suur silt. Ja mitte käsitsi kritseldatud, vaid trükitud lausa. Seal oli kirjas, et viimasel ajal on mingitest korteritest tulnud õhtuti liiga palju lärmi. Ja juba trükitud versioonis oli märgitud, et üks suurema lärmi tekitajaid on korter 15. Mu süda jättis pehmelt öeldes lööke vahele, sest sinna oli jäetud ikka kõvasti ruumi ja isegi nööri otsa pastakas, et teised vingukotid saaks järgmisi numbreid sinna kirja panna. Millalgi ikka nad selle "5" oleks ka sinna kirjutanud. Siis oleks pidanud ju välja kolima.

Ja üldse.

Põhimõtteliselt

2009-08-31T12:32:00.000+03:00

Kõik autod olid võimelised lendama.

Lihtsalt Peugeot´i kaubikud sakkisid selles kõige rohkem.

Ühegi muu asja suhtes ma ei ole kindel, mis on riil ja mis on meikbiliiv. Andestust.

Leonardi Di Impolite

2009-07-27T12:05:00.002+03:00

Eile tuli telekast õhtul "Catch Me if You Can". Ma olen seda mitu korda näinud ja see pole üldse halb film. Aga eile ma olin kangesti väsinud ja siis jäin poolmagama poole pealt. Ärkasin selle peale, et nägin unes, kuidas Leonardo DiCaprio ütleb, et "mida - kurat, ei maga midagi mu filmi ajal!" ja siis torkab mind koniga kõhtu.
Täiega võpatasin, haarasin kõhust kohe ja panin teleka kinni sekundi pärast ja läksin ära magama.

Ei ole vaja ülbitseda niimoodi.

You can write. But you can´t edit.

2009-07-23T09:28:00.002+03:00

Elmerile meeldisid väikesed lapsed. Mitte nagu mingil rõvedal viisil ega midagi. Lihtsalt, talle tegelikult ju nad ei meeldi eriti, eks. Sõitsime Pärnusse igatahes ja siis Pantril oli külas keegi väikse lapsega, mingi siukse aastasega umbes vist. Ja siis Elmer krabas ta sülle kohe, ma mõtlesin, et selleks, et ta aknast välja visata või midagi. Püüdsin hoida igaks juhuks silma peal kogu aeg. Aga ei. Tahtis temaga niisama mängida. Ja siis andis talle oma prillid, millega ta saaks mängida... Ja siis üritas neid ette panna lapsele, aga ebaõnnestunult, nii et see osa, mis peaks minema kõrva taha, läks ninna kogu aeg. Jube oli see, et ta vist ikka ei teinud seda meelega.

Antenna of...

2009-07-20T11:55:00.003+03:00

Ma olen seda juba osadele inimestele sada korda rääkinud. Mis siis.
Me elasime kolmekesi meie praeguses korteris. Nagu vanasti - mina, Margu ja Vünri. Ja neljandal korrusel elasid PopIdioti poisid. Ja nad tulid meile külla ühel päeval. (Fuksi nendega ei olnud kaasas ja teda ei mainitud ka kordagi, mis on loogiline, sest tegemist polnud ju õudukaga). Aga eniveis, nad olid lindistand mingeid asju ja tahtsid neid meile lasta, et mis me arvame ja et kas ikka nende ingliskeel on nii halb. Ja me ütlesime, et üldse pole, vaid just on lahe. Siis tulid kaks väga paksu meest ka meile. Tundus, et nad oleks nagu ka pändis teistega. Ja iga kord, kui ma küsisin Luuki käest, kes need mehed on, hakkas ta itsitama ja ütles: "Need on peldikupuhastajad!" ja naeris suht võikalt.
Pildil on see tuba, kus tegevus toimus.

Nothing To See Here, People

2009-07-13T16:00:00.004+03:00

Kui sul on nagu kõige jubedam hambavalu, mida sa suudad ette kujutada, siis ikka asjad juhtuvad.
Tõnis ja Martin ja siis veel mõned mu tuttavad käisid öösiti surnuaias lahtistes haudades magamas. Nagu lahti kaevatud hauad, kuhu veel ei oldud jõutud kedagi matta. Seal olid kirstud ka juba sees, sellised pehme lilla riidega vooderdatud. Tõnis käis sellepärast seal magamas, et ta ütles, et näe, Maris sõitis maale vanemate juurde ja Gonsioris on täiega palav ikka ja õues on sada korda parem magada. Kuigi minu meelest need kirstud olid väiksed talle veits, ja tal jalad olid üle ääre kogu aeg. Kaasi ei pandud peale kunagi. Martin ja teised inimesed magasid vist pigem sellepärast seal, et neil polnud mujal magada. Või siis nad kukkusid kännis peaga auku ja jäid sinna hommikuni. Osad kukkusid mitmekesi samasse auku ka. Tundus, et kedagi ei seganud. Aga see polnud üldse jube ega õõvastav ega midagi sellist. See oli täiega normaalne.
Pärast pidin mängima põrkepallisõda mingite võõraste täiskasvanutega.

No offence, eks.

Global Warning

2009-06-16T11:09:00.003+03:00

Nägin Simpsoneid terve osa. Selline osa oli, mida ma ei olnudki näinud varem. Kahjuks esimesest hooajast ja seega mitte eriti naljakas.

Aga Pert kutsus külla mind. Või noh, pigem me olime öö läbi rannas ja siis hommikul tulid sinna kaks blondi tsikki, kes hakkasid tantsima poistele ja siis nad jäid neid sinna vaatama ja me läksime koju, et käia duši all. Sest hirmsasti oli vaja edasi hakata kaanima. Ja Piretil oli eriti imelik korter (kus ma laivis pole elu sees käinud isegi) ja selline proportsioonist väljas ja seina sees oli suur auk. Ja ta ütles, et see on mingi uute majade asi, et ei saa nagu midagi teha ja paar korda on tõesti roninud öösel suvalised inimesed sealt sisse., aga sellepärast ta magab pipragaas padja all. Mõnel korral on sealt roninud sisse naabrimees, kellel on jäänud alt võtmed koju näiteks. Ja vannituppa oli ta ehitanud hoopis külalistetoa, mis oli isegi rohkemate asjadega kui ta enda elutubamagamistuba. Ja dušinurk oli hoopis köögikapi taga. Ja siis ma mõtlesin, et eriti imelikud on ikka need uuselamud. Ja käisin korra poes. Ja Piret läks vanni ja jäi sinna magama ja norskas suht hullult, läbi ukse oli kuulda. Ja kui ma poest tulin, siis ma ukse peal juba hakkasin karjuma, et ära lase pipragaasi, ära lase pipragaasi, see olen mina, Leen! Ja ta ikkagi natuke tuppa lasi, et kui äkki keegi tuleb seinast parasjagu, siis läheb ehk tagasi.
See üldiselt tundub väga selline asi, mis võiks ükskõik millisel reedesel karnevalil juhtuda.

Global warming

2009-06-01T11:28:00.002+03:00

Telekast tuli reklaam, kus otsiti inimesi, kes tahaksid Antarktikasse tööle minna. See, et Antarktikas jäämäed sulavad ja siis ilgelt suurte tükkidena kukuvad vette, tekitas pidevalt maavärinaid ja orkaane igal pool. Selleks, et seda ennetada, otsiti neid, kes oleksid nõus minema sinna lund purustama. Nagu kätega, mitte masinatega. Et kuna lumi ära sulab nagunii, siis ta vähemalt oleks enne pudi juba ja inimesed Ameerikas, Hiinas ja Jaapanis saaksid elada orkaanihirmuta ja kuivade jalgadega.

Ma täiega mõtlesin tegelt, et suht äge oleks. Ilgelt pappi pakuti ka.

Suht viimase leveli lõpuboss

2009-05-18T09:12:00.002+03:00

Mu vanaemal Pärnus oli kaks kassi. Varem tal oli neid umbes kaheksa. Ja minu meelest polnud päris selge talle endalegi, millised ta päris kassid on ja kes seal niisama käib tema kulul söömas. Üks oli musta värvi ja teine oli siuke korralik murjan, pruunimustaplekiline ja nii. Esimese kassi nimi oli Taavi Tallink Üks. Teise kassi nimi oli Taavi Tallink Kaks.
Olime Vürstiga midagi kosmonautide sarnast. Sõitsime kosmoselaevaga Peterburist Tallinnasse. See võttis aega 16 tundi. Me põhimõtteliselt magasime terve selle aja maha. Ei viitsind juhtida laeva eriti. Ise ta sõitis valesti kogu aeg. See if we care.

Hailugu ja siis lugu sokust

2009-04-24T09:01:00.004+03:00

Me käisime Pariisis. Madli oli ja Jaana ja veel päris mitu tuttavat, keda ma kahjuks nimeliselt ei mäleta. Me pidime kokku saama kõik ühe meie ühise sõbra juures, kelle koduaiast tegelikult oli lennujaam väga hästi näha (mitte nagu silmapiiril, pigem nagu üle aia), aga kui lennujaamast tema poole minna, siis hoopiski oli see väga pikk maa. Ühel päeval läksime kõik koos surfamas Pariisi kesklinnas. Päris okei ja äge oli. Kuni tuli haikala. Me ei osand nagu midagi eriti teha ja paanika läks veits lahti, sest ma olen muuhulgas väga suur haisõber, aga üsna halb ujuja. Aga siis Jaana võttis ühe teise haikala, tegi ta pooleks ja ajas suure hai selle pooliku haiga eemale, et me jõuaks kõik kaldale minna käppelt. See oli hullult äge. Naljakas oli see, et Jaanal olid lühikesed sirged juuksed. Nagu eile selgus, siis tal ongi lühikesed juuksed nüüd, aga mitte eriti sirged. Oo, prohvet olen maaa ja selgeltnägijaaa.

Teine tore asi juhtus ka. Olime kellegi juures külas, aga neil oli hästi kuri isa, kes tahtis kogu aeg, et kõik oleks vaikselt ja et ta saaks magada. Kui me just üritasime häst vaikselt olla elutoas (sest ta magas kohe kõrval seal ja kandis elektrilist seljasoojendajat kusjuures), siis korraga tuli elutoa laua alt välja kaks õudselt väikest musta koerapoega. Kuna nad tõesti olid väiksed, siis ma ehmusin ja hakkasin karjuma, et toas on rotid! Selle peale see kuri isa muidugi ärkas üles ja tuli oma seljasoojendajaga kohale õiendama. Siis aga selgus, et elutoa laua all oli selle isa sokk (mitte sokk-põlvik-sokk, vaid sokk-kits-mökmök-sokk) musta värvi.

See sokk sünnitas kaks koerapoega, ühe sokupoja ja ühe 5-6aastase poisi. See poiss ei saanud aru, et ta ema on sokk. Ja ütles, oo, teil on toas sokk. Väga tore. Keegi ei öelnud talle kunagi, et ta ema on sokk ja vennad on koerapojad.
Jah, ma kasutan sama haikalapilti, mida ükskord. Aga mulle see nii õudselt meeldib!

Hõissa frikkin pulmad

2009-04-20T09:01:00.003+03:00

Lepik abiellus. Teist korda juba. Esimene abielu oli mingi käkk, a paar aastat vist kestis ikka. Et mitte tekitada asjatut segadust, kuna Lepikuid on viimasel ajal kõik kohad täis, siis Lepik on see minu vana hea Lepik, keda ma tunnen põhimõtteliselt igavesti. Et siis mitte ükski nendest n-ö uutest Lepikutest.
Seda uut meest ta oli tundnud umbes kolm kuud ainult. Ja ma natuke muretsesin sellepärast, sest see poiss tundus üldiselt ka olevat tropp suht. Ta näiteks elas aastaringselt Uulus. Mitte, et Uulu ei oleks tore koht, sest näiteks Merila suvila on ju Uulus, mis on alati väga tore koht olnud. Aga noh, aastaringselt seal asulas elada, oleks ikka suht valus, kui järele hakata mõtlema, eks. Ja ta ütles mulle kohe sitasti ka nii kui sai. Sest ma viisakalt pakkusin talle seda spets vett, mida ainult Uulust saab põhimõtteliselt. Mulle see ei maitse eriti, aga Madlile näiteks hullult maitseb, ma tean. Ja see poiss hakkas kohe kaagutama, et kui ta on terve elu seal elanud, siis kuidas ta ei peaks seda teadma ja üldse, ma ikka tundun olevat mingi suhteline idikas janiiedasi janiiedasi.
Põhiline oli see, et ma pidin olema tunnistaja, a jäin umbes juttu rääkima kellegagi ja unustasin minna sinna teise ruumi, kus registreeriti. Õnneks mulle tundus, et Lepik tegi puhtalt kleidi pärast seda ainult.

Viimane öö Kalamajas

2009-04-13T09:43:00.003+03:00

Vürstil oli väike punane Seat. Suht kole ja mitte eriti uus. Tahtis seda maha müüa.
Marjul oli hõbedane Golf. Ka mitte eriti uus.
Otsisime siis kedagi, kes tahaks Seati ära osta ja õnneks lõpuks Tõnis leidis mingi tuttava mehe, kes oli hoobilt nõus ära ostma lisaks Seatile ka Marju Golfi. Kõik olid rõõmsad, eriti aga Vürst, kes ütles Tõnisele, et oh, see on küll tore, ma panen vennale tänutäheks kohe ühe liitrise purgi seaverd ka kaasa. Aga Tõnis ütles, et pigem mitte, sest see olevat selline mees, kes päriselt ei saa Vürsti traditsioonidest seaverega (wtf?) päris õigesti ilmselt aru.
Pildil Kalamaja, kus ma enam ei ela. Uued seiklused varsti ühelt teiselt tänavalt. Algus on paljulubav, kahjuks mitte avaldatav esialgu.

Little Britain

2009-04-08T09:18:00.003+03:00

Täna ma pidin vaatama sellist filmi nagu "Little Britain - Story of a Brave Little Bear". Ma olen ühe korra natuke näinud Little Britainit Eveli ja Margu pool ja ma tean, et see pole film ja ma tean ka, et sellel on üsna vähe pistmist kuramuse väikeste karudega. Ja kuigi ma tean, et väga paljudele see jubedalt meeldib, siis mul nagu sel hetkel ei klikkinud päris ära ja muud asjad tundusid kuidagi huvitavamad. Noh, need tavalised asjad, millega ikka külas olles tegeletakse...

Mul muidugi jubedalt vedas, et mul ei olnud nii palju aega, et see täispikk film otsast lõpuni ära vaadata, sest kui peaosas on Maculay Culkin (siis, kui ta oli veel väike ja skeeri, aga mitte nii kole kui praegu), kes on hull väike poiss, ja kes elab oma isa ja vennaga [kes on muuseas meile kõigile tuntud sellisest jubekristilikust sarjast nagu "7th Heaven" (hahahaha) see tumeda peaga vend] mere ääres ja on väga ekstreem ja ronib katusel ilma julgestuseta suvaliste toigaste järele. Samas aga ei tea ta, et tema lähedal elavad põllu peal karud (kusjuures joonistatud), kes oskavad rääkida. Ja siis, kuidas see põhikarupoeg - Little Britain - sai temaga tõenäoliselt sõbraks ja nii edasi ja nii edasi. Õnneks ma seda osa enam ei näinud, aga ma ei pea olema eks geenius (mitte eks-geenius, aga geenius, eks) to point out the obvious.
Väikeste laste hirmutamiseks siin ka pilt Maculay Culkinist.

Saabik, saabik - iik!

2009-03-26T09:16:00.002+02:00

Ma läksin Saabiga sõitma üksinda. Ilm oli, nagu ta praegu ikka on. Aga Saabik oli selline, et pidi jalgadega lükkama kogu aeg ja juhtimine käis nöörist. Selles mõttes oli tore, et kui kuhugi kohale jõudsid, sai Saabiku lihtsalt kokku rullida ja õlale visata nagu vaiba. Väga mugav. Samas, üsna jahedavõitu värk.
Olin teel Rakveresse, aga tee peale jäi Kohtla-Järve. Kui midagi ikka Eesti geograafiast jagad, siis väga keeruline on sõita otse Tallinnast Rakveresse ja avastada, et tee peale jääb Kohtla-Järve. Kuna ma pole Kohtla-Järvel kunagi teadliku elu jooksul käinud, siis küsisin ühe mutikese käest, mis linnas ma viibin (Saabik oli mul rullikeeratult üle õla siis juba). Ta ütles, et oo, Kohtla-Järve peatänaval, siin saab väga hästi süüa! Ja siis ta tahtis veel näidata mingeid mänguautomaate kuskil väikses kohas, noh, nagu kekkamise mõttes ilmselt. Ja mina eriti ei tahtnud vaadata, aga samas ei osanud linnast välja sõita ka nagu enam... Ja siis ta murdiski sisse ühte kohta, näitas mulle mänguautomaate (nagu pinball´ i masin jms) ja andis mingit toitu ka. Kuna väljas oli pime, siis ma ei tahtnud enam koju tagasi sõita õhtul. Jumala õnn, et see mutike muutus mu vanaemaks ja Kohtla-Järve muutus Rakvereks. Tänks, tõesti!

Pildil minu Saabik Pirita Selveri parklas. Ise parkisin, suht joonte vahele nagu näha, a rooli ei keerand otseks, sorri.

Fääntsi ja Pääntsi

2009-03-13T11:34:00.003+02:00

Käisime ühel peol. Mingis popis klubis, kus kõik olid ilgelt khuulid wannabe´d. Vürst oli ja Pirru minu meelest ja mõned tuttavad veel ja siis hunnik võõraid. Klubis oli selline "atraktsioon", et sa lähed ühte nurka, kus on ilus valge vaip maas. Seisad seal peal ja siis ütled seal ühele suvalisele fotograafile oma soovi. A la ma soovin, et ma saaks kohe endale kassi ja siis käib klõps ja siis kas saad soovi täidetud või ei saa. Ühel juhul tuhandest (või sajast tuhandest) ei saanud selle peale kassi.

Aga me saime tuttavaks ühtede tsikkidega, kes olid saanud oma soovi. Nad soovisid ilusaid riideid ja kingi ja ilusaid juukseid. Kuidagi nipsutama pidi, siis saab, nad ütlesid.
Ma ütlesin Vürstile kohe, et juhhei, lähme raudselt ka sinna, tsikid näitasid nipsu ka mulle ette. Ja siis (vaadanuna muidugi palju halbu, aga õpetlikke nõidumisseriaale ärkvel olles) mõtlesin hästi soovi läbi enne. Sest ma tean ju küll, kuidas sa soovid ühte asja ja pärast kohe kahetsed. (Lugu kuningast, kes soovis, et kõik, mida ta puutub, muutuks kullaks. Ja ta ei saanud pärast süüa ega midagi, sest kulda on raske seedida jne jne, teate küll...) Astusime siis Vürstiga vaibale ja ma ütlesin sellele fotograafi moodi mehele, et ma tahaks, et me saaks ilusad riided (ma ise eriti tahaks kleiti, aga Vürstile palun mitte kleiti) ja siis kõrgeid ilusaid kingi (ja kuna ma ei ole mingi loll, siis ma kohe palusin sinna juurde ka oskust nendega käia) ja pikki juukseid ja soengut jne jne. See mees irvitas meie üle, ma sain aru küll. Ja ma muudkui nipsutasin juurde muidugi soovimise ajal, nagu tsikid õpetasid. Ja ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks eriti lamedalt, aga mul oli hea meel, et hommik tuli ja inimesed ei jõudnud meid mõnitama hakata veel korralikult. Ilmselt mõlemal juhul oleks olnud mõnitamist väärt olukord, kas jääd lolli näoga seisma sinna nipsutades või korraga on kleit ja kingad.

Pildil on prügikast Tallinna Loomaaiast, mille nurgas on kleeps kirjaga: "Kui tuleb tusk, siis võta krõbusk!". Ma valisin selle sellepärast, et see on tõsi.

Kevad, pliis frikkin saabu

2009-03-12T10:30:00.002+02:00

Edasine on suures osas inspireeritud ilmselt tänasest John Stuart Milli kontserdist, kuhu ma kavatsen õhtul minna ja sellest ahjukanast, kes eile mulle kapi otsast pähe lendas.

John Stuart Mill tuli Tallinnasse esinema (nendele, kes ei ole Pärnu pändidega kursis, vihjeks nii palju, et kui ma ütlen, et "nad tulid Tallinnasse", siis ma ei pea silmas, et tuli lõhestunud isiksusena lugupeetud filosoof John Stuart Mill). Ja siis ma sain Heikoga juba enne kontserti kokku, käisin nende saundtsekki kuulamas vist. Ja Heiko hakkas jälle väikest Märti kiusama (see on üks väga müstiline umbes 19-aastane poiss, kes mõtleb ja näeb välja 13-aastane), mis päädis sellega, et Märt hakkas halastamatult ulguma. Nagu vappenutt täielik. Ja ütles, et ta ei kavatse esineda ja läks üldse minema. Heiko ei näidanud muidugi kahetsusmärke. Ja kui mõne aja pärast tuli Märt tagasi, siis Heiko ajas ta uuesti jubedalt nutma ja Märt läks jälle minema. Õudselt tüütu. Õudselt.
Pärast ma pidin käima ühes pubis duši all, kus istusid laua taga inimesed, sõid ja vaatasid jalgpalli. Kui ma hommikul käisin seal duši all, oli okeim, sest inimesi oli vähem. Aga ma õhtul põhimõtteliselt jalutasin bokserite väel sinna sisse, ja et äratada võimalikult vähe tähelepanu, istusin ühte lauda võõraste inimeste juurde maha, katsin strateegilised kehaosad kätega ja tegin nägu, et vaatan ka jalgpalli. Õlut ei olnud mõtet nagu tellida, sest käed olid kinni ja kõrrega õlut juua ikka on suht rõve. Nüüd järele mõeldes, siis tere, aga ma ei tea, kus ma arvasin, et ma raha hoian sellisel juhul... Reklaami ajal käisin pesemas ära, panin rätiku ümber ja läksin koju.

Ja siis pärast ma mõtlesin, et oh, kus ma alles Hedile räägin seda kana nalja hommikul msn-is ja siis seda pubi nalja ka.

Kole nagu troll

2009-03-06T09:06:00.002+02:00

Hoidsin kellegi last. Pärnus Pantri juures. Väga tore laps oli. Selline kahene või kolmene. Üsna adekvaatne. Aga suht rõve mäkerdis. Pidin ta puhtaks pesema. Valida oli nelja dušigeeli vahel (miks Pantril olid mingi laste-eri pesemisvahendid kodus, vat ei tea) - üks oli kassi oma ja siis oli trolli oma ja õpilase oma ja viimast ma ei mäleta. See laps tahtis õpilase oma (no nagu pudeli kuju järgi siis ma nimetan neid asju praegu), aga ma võtsin ikkagi trollli oma, sest ma olen täiskasvanu ja tean paremini. Aga see trolli dušigeel värvis selle lapse lihtsalt üleni lillaks. Mitte nagu laiguliselt ja heledalt, vaid väga ilusa tumelilla tooniga. A ta vanemad pärast naersid pigem minu meelest.

Random tv-actors - the plot thickens

2009-03-05T08:54:00.003+02:00

Einoh.
Ma isegi ei tea, mis selle sarja nimi on, millega seekord tegu oli. Mingi politseiseriaal või noh selline klassikaline, kus kolm-neli uurijat otsivad kedagi, kes on täitsa lambist kadunud ja neil on hästi vähe aega, et teda leida jne jne. Ja siis vahel kadunud inimene leitakse üles, aga vähemalt ühe korra hooaja jooksul kellegi inimliku eksimuse tagajärjel meeskond ebaõnnestub ja siis see, kelle süü oli, läheb sarjast ära või hakkab valuvaigisteid kuritarvitama. No eniveis. Ma pole ühtegi osa näinud seda, aga võib-olla kellelegi tuli tuttav ette. Palju õnne sellisel juhul. Seal üks peaosaline kinkis oma naisele käekella. See oli hullult äge käekell. Selline, kus oli neli väikest värvilist kivi peal. Ja isepuhastuv klaas (noh, tegelt pidi vajutama ikka nuppu ja siis klaasipesuvedelik ise pesi klaasi ära) ja suunatuled (kaks värvilist kivi võisid tegelikult olla ka suunatuled, ma nii täpselt ei saanud uurida). Ta sellepärast kinkis oma naisele selle kella, et tal oli hommikuti raske ärgata. Loodan, et ta sai abi. Ega tema ei ole süüdi, et ta mees mängib nii keskpärases sarjas.

"Here´s what happened..."

2009-02-27T08:49:00.003+02:00

Ma olin sunnitud vaatama ära kõik Monki esimesed hooajad sellest ajast, kui tal see naine (Trudy, eks?) oli veel elus ja nad kasvatasid roose. Kollaseid põhiliselt.
Jumal küll, see oli nii kohutavalt igav. Nalja ei saanud üldse ja Trudy oli selline vastik kaagutaja. Ja Monk oli normaalne.

Kui nüüd keegi kavatseb hakata guugeldama ja otsima neid, siis ma võin öelda, et meie kõigi suureks rõõmuks neid pole tegelikult olemas ega kunagi välja antud.

The Stars of Track and Field are Beautiful People vol smth smth

2009-02-17T08:57:00.006+02:00

Me olime Pärnus juhuslikult. Kohtusime oma kunagise treeneri Evaga (sellest ajast, kui me käisime kõik veel kergejõustikus ja ühesuguste riietega ujumas). No eniveis, üks asi viis teiseni ja enne, kui arugi saime, treenisime mingiteks Pärnu linna meistrivõistlusteks. See oli nagu sujuv jätk mingile hullule hotellipeole.
Parajasti oli käsil kaugushüppe harjutamine. Hoojooks algas Sütevaka juurest ja kaugushüppe kast oli meie maja ette tänavale kaevatud. Nendele, kes Pärnus kunagi elanud ei ole, ütlen täpsustuseks, et see teeb hoojooksuks kuskil poolteist kuni kaks kilomeetrit. Ja nendele, kes kergejõustikust midagi ei tea, siis vaadake rohkem telekat ja saate teada, et kaugushüppe hoojooks tegelikult on umbes sada korda lühem.

Kuna tegemist oli tõesti väga pika maaga, siis kõik üldse ei jaksand seda ära joosta. Marju näiteks tuli trikirattaga hoojooksu osa ja siis üks tüdruk jalutas samal ajal koeraga ja kui kohale jõudis, sidus koera meie pirnipuu külge ja tuli sealt jooksuga ja tegi hüppe ikkagi ära. Mina muidugi jaksasin tulla terve tee täiskiirusega ja sooritada veel sellise hüppe, mis oli umbes seitse meetrit pikk. Kuigi ma astusin natuke üle... Nendele, kes kergejõustikust mitte midagi ei tea, võin öelda, et naiste maailmarekord kaugushüppes peaks olema 7.52 ja siis kui ma päriselt olin hull kaugushüppaja, siis ma suutsin parematel päevadel natuke üle viie meetri välja punnitada.
Aga võistlustele ma sellegipoolest ei tahtnud minna. Eriti sellepärast, et Eva ütles, et palun ärge keegi sinna švipsis peaga tulge ja siis ma otsustasin, et lähen ikka parem ema sünnipäevale.

Pildil on Pärnu taevas ükskord suvel. Olavi tehtud pilt vist isegi peaks olema.

Clap your hands, clap your hands for your brother, brother

2009-02-12T09:00:00.002+02:00

Panter jäi rasedaks ja sai lapse. Poja. Mis tähendab, et me Hediga saime venna. Mis iseenesest tundus päris khuul, sest mul pole ehtsat venda olnud kunagi. Ainuke asi, mis mind murelikuks tegi, oli see, et kui mina olen 46, siis tema on alles 23. See tundus õõvastav ja hirmus.
Järgmisel päeval pärast tema sündi läksime Pantrile ja oma vennale külla (ma ei mäleta, et tal nimi oleks olnud). Lahe oli see, et kahepäevase tati kohta, oskas ta üsna arusaadavat juttu rääkida. Ja kordas kõik asjad järele. Ainult r-id ja sellised asjad jäid veel segaseks veits. Aga noh, teine päev ka alles. Kuna ta oli ülimalt adekvaatne, siis õpetasin talle igast vajalikke lauseid ja ka seda, kus on parem roomata ja kus on parem normaalse inimese moodi kõndida. Et diivani peal näiteks ei tasu püsti olla, sest nii väikestel olenditel nagu tema, on pea veel "pehme" ja selle peale kukkumine tavaliselt ei lõpe hästi. Ta oli väga mõistlik, noogutas ja sai aru. Kõige ägedam oli see, et mina meeldisin talle täiega ja Hedi ei meeldinud talle üldse. Nagu üldse.
Hiljem sain Elmeri ja Vürstiga kokku. Samas majas, kus Elmer töötas, oli ka üks korrus, kus asjatas mingisugune sümfooniaorkester. Keegi oli öö jooksul varastanud sealt 20 viiulit. Kui Elmer seda juttu meile rääkis, siis tuli välja, et nad mõlemad Vürstiga täiega kahtlustavad varguses mind. Sest sinna oli helistatud ja öeldud, et viiulid tuuakse tagasi, kui varas saab endale selle suure lühtri, mis koridoris ripub. Neile tundus üsna normaalne, et ma sellist asja endale küsiks.

Tsiteerides klassikuid: "See on küll tore, et sa unes ka näed, et sa oled täielik jobu."

Fish-House

2009-02-05T11:06:00.005+02:00

Käisime paadiga sõitmas Madli ja Vünriga, kummipaadiga, kui ma ei eksi. Aga see ei läinud eriti hästi ja tulime koju, sest kassid olid toitmata. Neid oli kokku kolm tükki. Ja teised kaks olid eriti totakate nimedega ja ma pidevalt unustasin, et nad mul on ja vahel nad olid mitu päeva kadunud, enne kui mulle päriselt meelde tuli kuulutused üles panna. Ja siis pidi veel meelde tuletama nende totakad nimed. Jah, Jänes on väga normaalne nimi kassile ikkagi kokkuvõttes, teate. No nende nimed olid midagi sellist nagu "Kalakonserv" ja muud jubedused.
Samal õhtul pidime kellegagi veel Kalamajas kokku saama ja läksime Tõnisega ees kohale juba. Magamiskotid ja madratsid olid kaasas ja sättisime need ühe maja muruplatsile tänava äärde. Ja äkki hüppas meie madratsi peale (kuskilt silla pealt ülevalt.. wtf) suur must koer. Ma hakkasin jubedamalt kartma, aga kui ta maandus, oli ta hoopis mundris mees, kes ütles, et ta on Kalamaja Varaste Inspektsioonist ja me peame näitama talle ette kõik oma asjad, et ta saaks vaadata, ega need varastatud ei ole. Ma olin väga õnnelik ja ütlesin, jess, ma täiega arvasin, et te olete suur kuri koer, aga õnneks te olete ikka inspektsioonist, ja hakkasin muudkui oma asju välja laduma. Tõnis vist oli ainuke, kes sai aru, et ta ei ole inspektsioonist, vaid et ta ise on Kalamaja varas.
Eriti loll lugu muidugi, et ma alles hommikul aru sain sellest.

Kalamaja meil näeb välja selline nagu selle pildi peal siin.

Nipinurk

2009-02-04T09:06:00.002+02:00

Tuli ära lõpuks. Madli on juba eee... noh, ikka mitu nädalat ära olnud ju.
Olime Merilaga Uulus telkimas. Mingi tüdruk oli veel ja igaüks magas eraldi telgis. Telgid jäid pildil vaadates kaadrist välja, aga kui ma järele mõtlen, siis vist selle Lauri maal peale, kellel need sea näoga koerad on. Mina muidugi (nagu kõiki muid asju) kartsin väga telgis magada. Sest kunagi ei tea, kui sa vahepeal ära käid, võib mõni uss minna ise su telki. Ja telgist on väga raske kiiresti välja saada ja üldse...
Aga Merila teadis õnneks rääkida, et usse saab eemale peletada nii, et kui sa juba näed teda tulemas, siis peab kähku piiritust kallama maha hästi palju. Siis uss läheb minema.

Pildil ühe teise kind of Merila koer Henry. Tervitustega Madlile, sest talle meeldib see Henry hoopis rohkem kui mõni teine.

Teisipäev - ikkagi parem kui esmaspäev

2009-01-27T08:47:00.005+02:00

Pidime Polümeeri minema mingile hirmsale peole nagu ikka. Tegime enne tänaval pikniku ja kõik läks hästi kuni mingid lapsed kutsusid meile mendi ja pidime ära minema. Õnneks trahvi ei saanud. Laura kinkis mulle laheda pusa pandakaruga ja iga kord, kui mul tuli meelde, et mul on uus pandakaruga pusa, laulsin väikest laulukest, mis läks umbes nii: "Väike panda-aa... Väiii-ke pan-daaa..." (viisil 1188 reklaamist, kus laulab Peeter Oja: "Kes on süüüdiii, kes on süüüüdiii, seda ütles mulle eile Annika!" jne). Polümeeris olid jälle jubedad alakad, kes narrisid mind sellepärast, kuidas ma köhisin ja ma ütlesin neile, et apjoors, te peate kell üksteist kõik koju minema nagunii, kuramuse alakad. Sellest polnud kasu. Ma tegelt teadsin, et Polümeeri ei viitsi keegi tulla kontrollima kunagi midagi.

Pärast läksime õnneks ühele teisele ja veits fääntsipääntsimale peole V-ga (ma olen märganud teistes blogides, et ägedam on mitte kirjutada inimeste nimesid välja, vaid aint esimesed tähed, aga no tegelt te kõik teate, et ma mõtlen Vürsti ju ikka), kus ei olnud alakaid üldsegi.
Oma pettumuseks avastasin aga, et olin tee peal täitsa kaineks saanud.

Pildil meenutuseks neile, kes ei tea, kuidas näeb väja panda. Siis ta näeb välja selline. Noh, veits. Kui ta on parasjagu seljaga ja pea peal.

Audit - I makes it

2009-01-23T09:43:00.002+02:00

Ma pidin tegema auditi ühele kaubamajale. Täitsa lambist määrati selline ülesanne. Ja ausalt öeldes, ma pole üldse eriti veendunud, et ma tean, mida auditi tegemine sisuliselt tähendab. Niiet ilmselt ma "nägin valesti".
Kaubamajas olid igast erinevad osakonnad ja minu ülesandeks oli käia töötajaid intervjueerimas ja vaatamas, et kuidas üldse neil asjad lahenevad ja korraldatud on. Näiteks oli väike Eesti Posti kontor üks koht. (Pagan, ma unustasin küsida, miks mulle kirjad koju ei tule...) Ja seal üks mees kogu aeg segas intervjuule vahele ja ütles:"Oh, kuule, ma tean sind kuskilt raudselt." Mulle käis see kangesti ajudele, sest ma teadsin küll, kuidas see lõpeb sellega, et ta ei suuda hääldada normaalselt Andermariid välja või nägi jõulude ajal muusikaauhindade kordust vms.

A ägedam oli see, et ma sain teha auditit ka ühele autode-tuunimis-töökojale. Ja ma jätsin täiega neile mulje, et ma tean midagi autodest, rääkides kogu aeg Saabidest.
Ja pärast, kui olin kõik kohad läbi käinud, läksin mingi tähtsa komisjoni ette, kes küsisid hoopis selliseid asju nagu, aga mida sa arvad ikka Martinist ja kas ta ikka sobib oma tööd tegema. Ja kas sa arvad, et Tõnis on normaalne inimene nii üldiselt jne.
Pilt tervitustega Tonisele. Jah, ma arvan endiselt, et Pepsi on parem kui Koka.
Musi-musi!

Every day is like friday

2009-01-09T09:36:00.002+02:00

Lepik tuli lennukiga ja me läksime talle vastu. Lennuväli oli Pärnus ja ilm oli sitt. Lennujaamas oli iga lennuki kohta makett, mille pealt sai vaadata, kuidas lennuk maandub. Sest makett liikus reaalajas lennukiga kaasa. Lepiku lennuk jäi mingi tuuleiili kätte ja enne maandumist "rullus" umbes 10 korda "üle katuse" (noh, nagu auto, aint et õhus, saad aru küll). Ja kui Lepik maha tuli, siis tal täiega käis pea ringi ja oli sitt olla. Logisch.
Oma sõpru ootas meiega koos ka Puff Daddy (ma ausalt öeldes, et tea, mis nimega teda praegu nimetama peab... õh). Igaks juhuks küsisin, ega ta kanepit ei müü.
Ei müünud.
Puff Daddy nägi välja selline. ----->

2009 - vai nott anneli

2009-01-05T10:01:00.003+02:00

Me töötasime mingis maakoolis. Mina ja Merila ja mingid inimesed olid nagu veel. Tuttavad inimesed. Vist tüdrukud. Me olime midagi asendusõpetajate sarnast, a samas suht vabalt võisime korraldada igast asju ja jama ei tulnud. Otsustasime, et igaüks saab endale kaks esimese klassi titte ja telkisime nendega nädal aega kooli kõrval pargis. Õhtuti korraldasime enne magamaminekut neile võidujookse ja nädala lõpus oli võidumees see, kelle lapsed kõige rohkem võitnud olid. Ja jõime kogu aeg õlut.

Peaks ikka õpetajaks minema vist.

Uurija Puurija fuuria

2008-12-15T10:43:00.003+02:00

Me olime Vürstiga abielus. Aga tema oli omakorda abielus ühe Kariti sõbranna Vanessaga (kes nägi välja nagu Eva Mendes... kuigi mulle alguses tundus, et ta nägi pigem välja nagu Fergie, mõtlesin ümber). Ta oli välismaalt ja üldse eesti keelt ei rääkinud, aga tal oli hirmsasti elamisluba vaja ja siis sellepärast oli Vürst temaga abielus. Vanessa omakorda oli abielus ühe tegelasega Dr House´ist. Ma ei tea, mis hooajast, aga sellest igatahes, mis praegu reedeti meil jookseb - see uus kiilakas ja lühike arst. Ma isegi ta tegelase nime ei tea ja ei saanud sellepärast pilti otsida. Minu meelest ta ei rääkinud ka eriti eesti keelt.

Nõme oli see, et me pidime kõik neljakesi magama ühes voodis ja hullult kitsas oli kogu aeg.

Normaalne

2008-12-01T09:42:00.003+02:00

Juba üle tuhande inimese on mu plogis käinud. Normaalne. Või noh, me tegelt kõik teame, et 200 korda on käinud Madli, teise 200 Hedi ja siis ülejäänud kolm korda 200 teised toredad inimesed. Normaalne sellegipoolest.

Pärast eelmise nädala jubedaid painajaid. Noh, nagu päris päris painajad, pärast mida on kaks päeva tõeliselt tõeliselt halb olla, läksid asjad justkui paremaks...
Viimane öö Kalevi tänaval tõi mull Kristiina Ojulandi. Ta oli peaaegu kahe meetri pikkune ja kasukaga. Ojuland ütles mulle, et ta on mind juba pikka aega jälginud ja et tema meelest olen ma veits küürakas ja võiksin selja rohkem ikka sirgu ajada, kui ma kõnnin ja üldse natuke rohkem tüdruku moodi olla. Ma ei saanud vahele öelda isegi midagi, ta aint kaagutas kogu aeg. Lõpuks istus ta autosse, aga enne palus mul veel siis ka tervitada kõiki oma sõpru, kes ei ole nii kuulsad nagu tema. Normaalne.
Teksapükstega magamajäämine on ebamugav. Aga lapse sain. (Ma arvan vähemalt, et see oli minu oma ikka, kangesti Matthiase moodi ainult miskipärast...). Läksin temaga poodi, ta oli täitsa lahe. Aga seal poes ei olnud Alexandri õlut, mida ma tahtsin väga osta. Vaid oli ainult Originaali ja loomulikult pidin sellisel juhul minema teise poodi Alexandrit ostma. See oli väike ilus viinapood, kus töötas mu kunagine kirjanduseõpetaja Elma koos oma tütrega. Sain Alexandrit isegi sealt, kui tuli meelde, et mul oli ju mingi titt ka kaasas alguses. Läksin eelmisse poodi tagasi, kus kaks kodutut olid ta juba oma hoole alla võtnud. Kõik muudkui õiendasid, et kuidas ma sain ta sinna niiviisi unustada, sest ta oli kombekaga ja sellega teadupärast on ilgelt palav. A ma ei saanud küll probleemist aru. Võtsin tite kaasa, õlled ka, ja läksin koju. Kõik on normaalne, ma räägin ju.

Pilt illustreerimaks ma ei tea mida. Kuramus, esmaspäev on, ma olen ka väsinud alles ju.

Režiim taastatud

2008-11-24T09:38:00.004+02:00

Režiim tähendab seda, et igal talvel jõuavad nädalavahetused selleni, et pimedas magama, pimedas üles - peaasi, et 12 tundi täis saab. Nagu tavaliselt kaasneb sellega täielik absurditeater ja sageli ka rõvedused.

Sellepärast ma ei tahagi eriti põhjalikult rääkida sellest, kuidas Panter pakkus mulle mingit kahtlast vorsti, mis selgus, et oli tehtud Beyoncé´i jalgadest. Mitte as in feet, aga as in legs. Ta polnud sellepärast surnud ega midagi, vaid lihtsalt opertatsiooni käigus jäi midagi üle ja miks raisku lasta, eks.
Samuti ei tahaks ma peatuda sellel, kuidas me elasime mõnda aega AllanPallani üliägedas keldris, kus oli külmkapp õllega ja suurt mitte midagi. Küll aga oli Vürstil õnnestunud kuskilt sebida peotäis nähtamatuks tegevat kit´i. Sellega sai teisi hirmutada, mis oli äge.
Või kuidas ma sõitsin Hondaga Pärnusse ja pidin sinna kolmeks päevaks hängima jääma, sest mul ei olnud talvekumme ja lume pärast ei saanud tagasi sõita.

Jah, tõesti, mis siin ikka pikalt keerutada.

Mina olin siin. Jah, miks mitte.

2008-11-13T13:07:00.005+02:00

Sõitsime Tammistesse mu onupoja majja peole. Teda ennast ei olnud küll kodus, aga see polnud ka oluline, sest ega me tema pärast sinna ei läinud. Eva tuli natuke hiljem järele. Ta jäi hiljaks, sest ta oli tee peal läinud mööda Rasmus Kaljujärve majast ja kuna väljas oli pime, aga toas põles tuli ja kuna nimetatud isik tantsis seal kahe noormehega, jäi Eva neid mõneks ajaks luurama.
Õnneks said kõik teised ka pärast sama tantsu näha, sest keegi leidis Tammistes diivani vahelt Kaljujärve iPodi ja õnneks oli seal intsidendist vääriline video.

Pilt pühendatud Veiksele Evale!

Keras prego

2008-11-03T15:37:00.003+02:00

Rasedaks jäin. Vastik oli. Alguses mõtlesin, noh, mis seal ikka. A kogu aeg läks meelest ära, võtsin jälle õlle ja siis tuli meelde, et pagan, ei tohi ju juua. A kõht kasvas kogu aeg ja see oli eriti rõve. Muud ma ei taha midagi selle kohta öelda.

Pilt homsete valimiste puhul.

Pealkiri Pärnus käimise puhul. Kus nägime tantsivat pregot ja siis veel ühte pregot, kes oli ennast juuksuris diivanile kerra tõmmand ja vaatas väiksest telekast Jane Eyre´i, aga ära ka ei läinud.

I´m not having fun

2008-10-24T09:28:00.005+03:00

Käisime Martiniga purjetamisvõistlustel. Kuna keegi teine ei saanud kaasa tulla, pidime kahekesi minema. Ma mõtlesin, et noh, kui ma pean seal mingeid asju kaasa tegema, siis ilmselt jääb ropsimisaega vähem. Erinevalt eelmisest korrast, kui seda aega jäi lausa ülearu kätte.

Osales umbes kümme meeskonda. Jaht, ma arvan, oli Tea, aga ta oli kõvasti pisem kui päriselus. Teiste võistlejate jahid olid sama pisikesed. Nad hulpisid kõik suvaliselt madalas vees ja võistluse alguses pidid kõik jooksuga enda jahi üles leidma. Kuna kere peale ei olnud nimesid kirjutatud, pidi kõigepealt purjed heiskama, et üldse näha, mis seal peal on. Samal ajal, kui mina üritasin meeleheitlikult Tea´d üles leida, tegi Martin rahulikult kaldal endale võikusid. (Mis ilmselt ei üllataks mind ka ärkvel olles apseluutselt.) Sellepärast jäime teistest ikka oma kaks tundi maha. Ja kui me sõitma hakkasime, siis kell oli juba palju ja ma pidin õhtul peole minema ja keerasime otsa ringi. Võistlus oligi selline, et nädala jooksul käid nii tihti merel, kui jõuad. Ja kes kõige rohkem käib, see on võidumees. Martin pakkus välja, et võiks siis kolmapäeval uuesti minna. Ma ütlesin, et ma ei saa, pean tööl olema.
Pärast sõin ära kotitäie väikesi musti legoklotse ja kaks pastakat. See oli trendikas, sest tuli välja, et Angelina Jolie on kogu aeg oma adopteeritud lastele jõuludeks legoklotsisalatit teinud. (Intervjuus oli ta üllatunud, et teised legosid ei söö.) Hiljem oksendasin klotsid välja, pastakaid mitte. Kaks tükki jäid hamba vahele kinni ka ja tulid hilisemal nokkimisel koos hambaplommidega välja.
Ebameeldiv.

Pildi ma varastasin kellegi plogist ükskord. Tõestamaks, et "iik" on päris sõna.

I Was Looking For A Job And Then I Found A Job...

2008-10-22T15:59:00.004+03:00

Läksin töölt ära. Päevapealt. Käisin Katjuusha ja Marju "kontoris" (see oli tegelikult möbleeritud kuur põhimõtteliselt). Ja nad ütlesid, et neil oleks vaja toimetajat mingeid jaburusi tõlkima ja ma oli kohe nõus. Isegi vanasse töökohta ei viitsinud helistada, korra nagu olid süümekad, aga päeva peale läksid üle ka. Ma põhimõtteliselt vist jäin sinna sellepärast, et töö ajal võis laua taga suitsu teha ja see mõte iseenesest tundus mulle väga ägedana. Aga te oleks pidanud nägema Pantri nägu, kui ta Hiinast saabus ja mu töö juurde tuli ja küsis, miks ma tööl ei ole ja ma ütlesin, et ma töötangi nüüd SIIN. Päris elus ma ei oleks naernud tegelt üldse. Panter ei naernud ka üldse.
Nädalavahetusel Turovski moodi mees murdis meile öösel sisse ja kui ma läksin vaatama, kes tuli, lipsas juba mu voodisse, hakkas oma raamatuid lugema ja ütles, et see on nüüd tema tuba ja tema voodi. Kahju, et ta mulle nii palju meeldib tegelt, muidu ma oleks täiega vihastanud.

Kalamaja, i love you, but you´re bringing me down

2008-10-08T09:25:00.004+03:00

Olime poistega meie pool. Ilma naisteta seekord. Pidime linna sõitma peole. Olin kuulnud, et mingi uus taksofirma on tehtud meie linna. Helistasin neile. Automaatvastaja võttis vastu. Siis pidi valima kas klahvi nr 1 või nr 2. Number ühe alt sai mingi luksus-takso või midagi sinna kanti ja number kaks pidi olema tavaline. Valisin number kahe. Nad ütlesid kohe: "Tere, Kalamaja." Ma mõtlesin, et oo, lahe - neil näitab piirkonna ära, kust kõne tuleb. Ütlesin, tere, me tahaks linna sõita. Oleks ilmselt kahte taksot vaja. Hakkasin aadressi ütlema, aga mees sai hoopis aru, et mitte maja number ei ole kolmekümnega, vaid, et meid on kolmkümmend ja hakkas õiendama. Ma üritasin ikka seletada, et ei-ei, kuuekesi oleme, mitte kolmekümnekesi. Aga mees läks veel vihasemaks ja asi lõppes sellega, et ta ütles mulle põhimõtteliselt - never ma ei tule teile järele. Ja üldse, see on linnale nii lähedal, miks me üldse roheliselt ei mõtle ja mingu me parem jalgsi. Ja viskas toru ära. No mis siis ikka.

Kahjuks me ei saanud kohe minema hakata, sest tänaval toimus täielik kino. Üks noormees oli tulnud vastasmaja akna alla oma tüdrukule abieluettepanekut tegema. Hobusega. Tal oli kaasas veel kaks sõpra hobustega ja ägeduse mõttes ka üks must panter ja tiiger. Suht khuul oli mõnes mõttes, aga me pidime mingi pool tundi ootama, enne kui panter ja tiiger tagasi puuri pandi. Tüdruk ütles "jah" vist ka, ma arvan.
Ja kui me minema hakkasime, siis aknast lehvitas meile järele Batmani kostüümis Madli.

But the dreams in which i'm dying are the best i ever had

2008-10-04T18:15:00.005+03:00

Ma olin suremas. Mu süda oli katki läinud ja pidi pandama uus. Uus süda oli mul kapis valmis juba, külmkapis siis. Tupperware karbi sisse pakitud, juustu ja piima kõrval kohe, et oleks hea võtta, kui vaja läheb. Operatsiooni pidi läbi viima üks neegerarst. Ta mängib muuhulgas ka Grey's Anatomys arsti, ma ei tea, kas kirurgi - see on loll sari üldiselt. (Neegerarst nägi välja selline.) Oli aru saada, et väga suuri lootusi operatsioonile ei panda.

Arst korraldas mingi koosoleku moodi asja kõikidele mu sõpradele ja perekonnale ja tuttavatele pargis. Et läbi arutada, kuidas südameoperatsioon ikka käima peaks ja nii. Põhiline oli see, et me pidime selle läbi viima minu juures kodus. Isegi eriti ruumi ei olnud opilaua jaoks ausalt öeldes. Õed olid kõik seina ääres reas ja ei mahtunud eriti liikumagi. Einiveis, see pargikoosolek meenutas pigem matuseid. Jüri Vlassov (miiks?!) laulis mulle mingi väikse tüdrukuga duetti. Kõlas nagu mingi hüvastijätulaul, suht kõhe, kuigi ta laulis täitsa normaalselt. Ma loodan, et inimesed päriselt ei kutsu mu matustele teda laulma. Mul oli paberi peale kõik kirjutatud ka üles Vürsti jaoks, mida ta peab inimestele ütlema, kui ma juba surnud olen.
Kahjuks grande finale jäi mul nägemata, aga seal pargis ma ei tahtnud maas istuda, ja istusin hoopis selle Tupperware karbi peal, kus mu uus süda sees oli.

Vaene vanemateta laps

2008-10-02T09:30:00.004+03:00

Käisime Rakveres Hedi ja Pantriga Side tänava korteris (seal ma elasin esimesed viis aastat oma elust ja nii) asju pakkimas. Panter otsustas kolida Rakvere lähedale metsa. Noh, mitte metsa metsa, aga ikka majja, mis asus metsa sees. Ta pidi ära kolima, sest tuli välja, et ta oli spioon. (Ma vihkan "päevakajalisust" sellistes asjades, nagu mingi nohik oleks.) Naljakas oli see, et Panter oli samasugune nagu siis, kui me päriselt Rakveres elasime sada aastat tagasi. Ja kõik asjad olid vanad, nõud olid vanad ja vaibad ja mööbel. Ainult meie Hediga olime tavalised ja suured. Noh, nagu me praegu oleme. Aga ikka pidime selles väikses naris magama...

Kaks-üks, kaks-üks Lenin Poolas, isa Soomes, Panter Hiinas, Eedit Ameerikaas!
Daa.

Edward Käärkäsi female edition 2008

2008-09-22T10:39:00.004+03:00

Meie jurist (siit, kus ma parasjagu töötan siis) elas meil. Ja magas minu voodis isegi. (Ei, ta ei ole eriti kuum latiinomees või midagi muud rõvedat, ta on tavaline viiekümnendates naine.) Minu maja lähedal elasid ühes suures kuuris mingid inimesed. Parmud peredega. Ja ühel perel oli väga hirmus tütar. Ta oli umbes ilmselt 18, hästi ilus ja puha. Aga. Tal oli kahe käe peal kokku 19 sõrme. Ja nad olid jubedalt pikad. (Sellest ka see Edward Käärkäe võrdlus. Ainult, et kääride asemel olid sama pikad sõrmed.) Me käisime neil aeg-ajalt külas juristiga, aga ma pidin alati varem koju minema, sest ma hakkasin kartma seda tüdrukut ja mul hakkas halb. Kuna jurist tahtis teda aidata, siis ta hakkas teda meie juurde tassima. Ja siis magasime kolmekesi ühes voodis: mina, jurist ja Edward frikkin Käärnaine, kes pidevalt sirutas oma käsi minu poole. Hiljem õpetasin teda tervislikult toituma ja rääkisin pikalt, miks liiga palju kartulit ei tasu süüa. (Nagu wtf, ma ei tea kartulitest midagi.) Siis, kui ta käte poole mitte vaadata, oli täitsa okei värk.

Pilt illustreerimaks esimest episoodi, kus ma olin raamatupidaja. Mingit tegelikku muutust ei olnud toimunud, ma ei olnud eriti hea arvutaja ja põhimõtteliselt meenub jälle vestlus Marjuga: Kas sa teadsid, et nulliga ei saa jagada? Saab, vastus on 1.
Normaalne. Tänks, Väino.

Third Rock From the Sun

2008-09-17T10:50:00.004+03:00

Ma käisin nendega koolitusel. Mitmepäevasel koolitusel, mis käsitles kultuuridevahelisi suhteid ja tolerantsi. See oli frikkin lahe! Ainuke imelik asi oli see, et nad tegid ikka sama head nalja, aga ainult mina üksi naersin.
Eee... okei, Albrigthi ilmselt ei olnud. Aga teised olid raudselt, sest me lasime Sallyga kogu aeg käsipuudest alla. Oh, sweet!

Eino ja Leino

2008-09-09T09:49:00.004+03:00

Lepik seisis üksinda mingi suvalise ööklubi baarijärjekorras, rääkis omaette ja koukis taskutest ja kotist raha välja. Samal ajal kõva häälega arutades, kus taskutes tal võib veel raha olla, kus ta seda viimasel ajal kulutanud on janiiedasi janiiedasi. Ümberringi seisvad inimesed olid kohmetud ja ei teadnud, kas kuulata ta juttu või mitte üldse teha välja... Noh, piinlik oli. Aga ma ka ei läinud talle midagi ütlema. Ta oli just söönud mingit pahaks läinud toitu või joonud midagi imelikku ja see oli nagu loomulik reaktsioon.
Meil oli tegelikult plaan minna kõik koos vanade trennikaaslastega (and i mean vanade, nagu sellest ajast, kui meil olid kõigil ühesugused trikood) jalkat mängima. Pidime Aliisi juures kokku saama. Ta ei olnud ise veel jõudnud ja mina olin esimene, kes kohal oli. Ta ema pani mind kohe nõusid pesema ja muid majapidamistöid tegema. (Mis on naljakas, sest ta tegelikult oli alati hullult tore). Kui Aliis tuli, siis mina pidin ikka edasi töötama veel. Aga ta isa oli täitsa kiilakas pea pealt ja värvis kogu aeg pealage musta markeriga. Kui ta higistas, siis see kustus jälle ära. Nii et ta pidi pidevalt pead värvima.

Karmavõlad kaelas vist

2008-09-03T09:17:00.004+03:00

Palju õnne mulle. Noh, nii üldiselt. Meil oli Pärnus pidu Hediga ja mõned inimesed jäid pärast meile ööseks ja mõneks päevaks veel pealekauba. Ma pole sada protsenti kindel, aga ma arvan, et need olid mõned Olavi kursavennad, kellega mul oli au ja rõõm sel nädalavahetusel tuttavaks saada. Üldse mitte arhitektimõõtu, aga üsna normaalsed räpivennad sellegipoolest, jou. Siis aga hakkas kõik allamäge minema. Sest sisse sadas Liis Lass. Tema otsustas ka mitmeks päevaks jääda. Ma meelega ei otsinud tema pilti siia ülespanemiseks. Ma isegi ei hakka põhjendama seda.
Ta oli apseluutselt kõige kuradima tüütum külaline, kes mul kunagi Pärnus külas on käinud. Ja uskuge, seal on käinud palju inimesi. Ta tegi pidevalt väga halba nalja ja itsitas rõveda häälega. Ja ma (nagu päriseluski) ei saanud aru, kas ta on loll või mängib lolli.
Pärast paari päeva pidid Liis Lass ja Hedi ja mingid inimesed veel, Soome sõitma. Läksin neid saatma, sest ma tahtsin lihtsalt olla kindel, et nad tõesti laeva peale lähevad.
Sadamas oli terve hulk noori, kes kõik pidid sõitma Soome sõjaväkke. Osad läksid aastaks, osad lühemaks ajaks. Samuti oli nende hulgas Burt Reynoldsi tütar, kes oli saanud loa lühemaks ajaks minna. Tundus, et Burt arvas, et need, kes pikaks ajaks ei lähe, on räiged memmekad, ajas tütre nutma ja kõndis minema. Ta oli riides nagu kauboi ja tal oli lahe jalgratas.

Discover E

2008-09-01T10:12:00.002+03:00

Discovery pealt hakkas jooksma uus tõsielusari. Selle peategelaseks oli üks kohutavalt andetu komöödianäitleja. (Kui on olemas A-klassi, B-klassi jms näitlejad, siis see mees peaks olema vähemalt E-klassi näitleja. Ta on nii tundmatu, et ma isegi ei suutnud teda guugeldada, et siia illustreerivat pilti leida. Mingi film, mida näidatakse kaheksa korda aastas teevee kolmes, on selline, kus ta läheb mingite lastega metsa, sest ta tahab kellegi raha varastada or smth. Õudne-õudne igatahes. Kaklused karuga ja kõik halbused on seal koos...) Sellepärast ma leian eriti, et on üsna ebaõiglane, et ma pidin teda pool ööd vahtima. Sarja point oli selline, et Lake Tahoe ääres (jah, pildi peal on sama järv), oli mingi äge hotell ja rand ja asjad, kus põhiliselt veetsid aega noorpaarid. Ja siis see mees lihtsalt hängis seal ja oli hirmus nõme ja saate iva oli vaadata, kui kaua läheb, enne kui kõikidele paaridele hakkab see mees lootusetult närvidele käima. Ja see ei olnud isegi sarja esimene osa või vähemalt making of ega midagi. Vaid frikkin treiler! Mitmetunnine treiler!
Pühapäeva kohta ma oleks midagi ilusamat oodand.

Huumoriprisma puhkuse-eri

2008-08-14T16:04:00.004+03:00

Oli jaanipäev. Sõitsime mööda Eestit mikrobussiga ringi. Bussis olid näiteks ka mu endine kekaõps ja mõned vanad trennikaaslased. Bussi juhtis keskkooliaegne ingliskeeleõpetaja, kes ausalt öeldes on paras nunn (ei olnud plaaniski seda m-iga kirjutada, ta tõesti on täielik nunn), kes teda näinud on, kujutab ise ka ette, et päris hirmus on temaga väikestel maanteedel sõita. Viimane koht, kus enne mingile jaanitulele sõitmist peatusime, oli kuskil Pärnu kandis, aga väga Piusa moodi kohas. Kellegi tuttaval oli seal ühe mäe otsas maja ja hoovis kuumaveejärved.
Ära minema hakates pidime bussi juurde jõudmiseks läbima metsa. Lähedal tegi teater proovi, võimendusega - kogu tekst oli igale poole kuulda. Üks üsna jämeda häälega mees karjus mikrisse, kuhu oli kõvasti kaja peale keeratud, mingeid jubedusi. Järsku läks taevas pilve, hakkas välku lööma ja müristama ja samal ajal karjus sama mees täiesti kõrist üle metsa: "Evil! Ee-vil!!!". See oli hullult õõvastav ja lahe.

Ei ole viitsinud eriti puhkuse ajal märkmeid teha. Üks parimaid on olnud ilmselt see, kui Vürsti ema oli Anu Saagim ja Jänes pooldus (see vist pole päris see sõna tegelt) kolmeks.

Suvi hakkab saabuma, ma näen

2008-07-14T09:02:00.005+03:00

Tuli välja, et Margus ei olnud tegelikult oma Magdaleena võtmeid omanikule tagasi andnud. Harjumuspäraselt läksime kõik sinna lindistama. (Kuigi Josset, Tõnist ja Martinit vist ikkagi ei olnud kaasas.) Mõnda aega tundus see õudsalt normaalne, minna võõrasse korterisse ja tunda ennast nagu kodus. Ühel hetkel nagu klikkis ära, et mis siis saab, kui elanikud peaksid tagasi tulema. Suure hirmuga panime väga käppelt asjad kokku ja jooksime välja. Trepi peal kõndis hirmus aeglaselt üks vanamees ja ma üritasin turboviisakusi kasutades tast mööda saada. Tegelikult oli see hoopis Ian Holm (ta näiteks mängis Garden State´is Zach Braffi isa), kes võttis taskust äkilise liigutusega autodokumendid ja ütles: "Te olete arreteeritud süüdistatuna sissetungis!" Ma jubedalt ehmusin, teised läksid ka väga äksi täis, sest me kõik jubedalt kartsime neid autodokumente. Politsei oli ka kohe kohal ja viisakalt susati meid autosse. Üks ment andis mulle kaasa telefoni ja ütles, et ma pean sinna oma numbri ja nime sisse toksima. Neil oligi selline kurjategijate telefon eraldi. Sõit kestis üsna kaua, aga isegi selle lõpuks ei saanud ma oma numbri sissetoksimisega hakkama, sest telefonil oli NumLock peal ja ma ei osanud seda maha võtta. Mulle tundus igat pidi see arreteerimine ja muu jama ikkagi hullult lahedana.
Pärast läksime peole. Ja tuli välja, et Madli oli kaotanud oma mälu. Ja muutunud selle käigus ka üsna klassikaliseks blondiiniks. Kõike tuli talle kaks korda seletada. Inimesi mäletas ta üsna valikuliselt. Ja pool õhtut pidin talle kirjeldama, mis tööd ma ikka täpselt teen.

Puhkus tuleb. Alles läheb huvitavaks...

Jänese seiklused vol 1

2008-07-07T13:08:00.003+03:00

Läkski juba päris kaua aega sellega. Igatahes Vürst ütles, et oh, võtame ikka teise kassi ka. Et siis on palju lahedam. Ma ütlesin, okei. Võtsimegi. Kollase. Muidu täpselt samasugune kui Jänes. Jama oli see, et kuna ta elas kapi taga, siis ma unustasin kogu aeg ära, et ta meil elab ja unustasin talle süüa anda, sest ta oli vaikne. Ja isegi uut söögikaussi ei ostnud talle, aga kuna Jänes on turbosöödik, siis uuele kollasele eriti ei jäänud midagi üldse. Üsna õnnetu kassipoeg oli. Kõigele lisaks unustasin pidevalt ka ta nime ära. Kuigi tal oli peaaegu sama hea nimi kui seda on Jänes või Margu-Eveli Pärdik. Kollase kassi nimi oli Põrsas. Väga ilus.

Peeter Oja strikes again vol 8

2008-07-07T09:12:00.008+03:00

Kõik mu sõbrad roovis ära inimsööja. Tal oli meid hea tabada, sest me olime kõik ühel ja samal suvilapeol. Ta ise nägi natuke välja nagu Clive Owen. Olukord oli suhteliselt hapu, kõik istusid tema suures majas kinni ja kujutasid ette, kuidas neid hakatakse sööma. Omavahel arutasime, et kas ta enne külmutab meid ära või hakkab lihtsalt otsast hammustama. Ei olnud väga lahe. Eriti surma ei kartnud keegi. Aga ärasöömist kartsid kõik.

Mida aeg edasi, seda suvakamaks inimsööja muutus. Lubas meil õues käia ja siis ütles, et kui te tahate ära minna, siis tema kedagi kinni hoidma ka ei hakka. Ta maja asus natuke Tallinnast väljas. Madliga igatahes võtsime kätte ja läksime Tallinnasse, võtsime Radissoni toa ja otsustasime veits aega peidus olla. Toas läks ruttu igavaks ja tahtsime igaks juhuks ka kindlad olla, et keegi meid ei jälitaks. Hotelli koridoris nägime aga üsna varsti Peeter Ojat. Teades, et ta on inimsööja käsilane ja ilmselt ikkagi tuli meid taga ajama, jooksime kiiresti tuppa tagasi, panime ukse lukku ja üritasime vaikselt olla. Kui äkki magamistoast tuli välja keskealine trussikutes soomlanna, kes läks otsejoones sauna ja kukkus oksendama. Tal oli hirmus pohmell ja ta oli eelmisest õhtust jäänud sinna tuppa magama ja koristaja ei märganud teda ega ajanud ära.
Peeter Oja sai meid kätte. Aga ma otseselt ei anna pead, et keegi lõpuks ka ära söödi. Sest siis oli äkki juba südatalv ja me grillisime mingite võõraste inimestega Mustamäe tee ääres. Üle tänava olid virna laotud auto alla jäänud kasside nahad. Puhastatud ja külmast kanged. Neid võisid kõik endale võtta, kui huvi oli. Kellelgi ei olnud.

Sellest Peeter Oja fenomenist ma ikka veel hästi ei saa aru. Mõnes mõttes hakkab pisut piinlik juba.
Lase nüüd teistel ka särada, Peeter!

Vampire Weekend

2008-06-30T10:12:00.002+03:00

Elmeril oli hästi suur korter. Seal elasid osades tubades üks neegripere otse Aafrikast, kes üldse mingit muud keelt peale oma keele üldiselt ei rääkinud. Ja osad olid neist mingil põhjusel ka valged hoopis. Üks nendest valgetest neegritest, kes oli naine ja rääkis eesti keelt, tahtis mulle pakkuda Aafrika köögi suurt hõrgutist ja kõikide väikeste neegrilaste lemmiktoitu. See oli selline sai, mille otsad olid lahti ja mille sees kõndis elusalt ringi saiasuurune sajajalgne. Rohelise ja roosaga. Ma loomulikult keeldusin viisakalt pakutud toidust. Aga ta oli väga järjekindel. Pärast liiga pikka tagaajamist (Elmeri uus korter oli läbi kolme korruse. Vä-si-tav!) sai ta mind lõpuks õues kätte ja hakkas saia lahti lõikama.

Varsti pärast seda oli mul ootamatult kõrvapidi peos üks Jänes.

Eesti otsib superstaari!

2008-06-16T11:41:00.002+03:00

Piret osales "Eesti otsib superstaari" saates. Tal olid juuksepikendused puusani välja lausa. Täitsa ilusti laulis. Ei olnud piinlik ega midagi.
Vara sai hõisatud muidugi, nagu hiljem selgus.

Duetivoorus laulis Piret duetti koos Elmeriga. Kuna Elmeril oli piinlik sellisel üritusel nägu näidata (arusaadavatel põhjustel), oli ta endale kindluse mõttes pähe pannud suusamaski. Rohelise. Et särgiga kokku läheks ja nii. Aga samas tal oli täitsa ilus bassihääl. Selline hästi madal. Suusamask kahjuks võttis punkte pisut alla. Sest auk oli jäetud mitte silmade juurde nagu pangaröövlitel, vaid suu koha peale. Ja silmad olid ka maski all. Koos prillidega.

See oli küll muidugi tore üllatus, et nüüd, kus ma olen kuu aega oodanud korralikku unenägu, premeeritakse mu kannatust lihtsalt sellise asjaga.

Tõesti, aitäh!

Vanad klassikud - Mars ja Snickers

2008-06-12T09:05:00.002+03:00

Viimaste aegade korduv klassik on olukord, kus ma unustan ära, et ma olen joonud ja lähen a) tööle; b) autoga sõitma; c) emaga juttu rääkima. Vahel mul tuleb see poolel teel meelde. Vahel tehakse mulle märkusi. Vahel tuleb napilt enne meelde.
Kogused jäävad mõne siidri ja mõne pudeli veini vahele. Aga ma olen alati täiesti kaine. Lihtsalt noh, lõhnad on juures.

Üldiselt ei saa ma süsteemi tööle ja see on juba kergelt murettekitav. Sellise tempoga tuleb blogi kinni panna, mehed.

Catch 22

2008-05-23T12:00:00.003+03:00

Mul oli kaitsmine. Õhkkond oli üldse selline veider. Kõik lobisesid ja komisjon pugis süüa samal ajal ja saalis edasi-tagasi. Ja üldse mitte ei olnud ükski asi selline nagu ma oleksin seda ette kujutanud. Ma olin esimene. Ja alguses pidin lihtsalt röögatama, et keegi üldse hakkaks mind kuulama. Mul oli PowerPointi esitlus ka kaasas. Nagu käib. Täis värk ikka. Ja tegin slaidid lahti. Ja minu slaidide asemel tulid erinevad kaadrid Sõrmuste Isandast. Ma muudkui üritasin sinna juurde rääkida siduvat juttu oma tööst ja asjadest. Aga kurat, se oli ikka päris piinlik. Ei olnud eriti palju midagi öelda rabavat tõepoolest.

Samas, kui esmaspäeval läheb veidigi paremini, on järelikult õnnestunud üritus ikkagi olnud.

Mul on voodi

2008-05-22T11:54:00.002+03:00

Aga mul ei ole mälu. Kõik on blurr.

I lost my mojo.

Illustratsioon paremal.

Mul ei ole voodit

2008-05-14T09:11:00.003+03:00

Mul ei ole voodit. Ega magamistuba. Ega süsteemi. Pigem on jupp siit, jupp sealt ja juba kolmandat korda väga hea meel, et asjad ikkagi ei ole päriselt juhtunud. Seda võib ilmselt ka tänase kohta öelda, sest Elmer käis Birgit Õigemeelega ja mina pidin neile muudkui siidrit ette tassima.

Vabandused asjaosaliste ees.

Vanad klassikud

2008-04-30T09:28:00.004+03:00

Isa aitas mul motika üürida Helsingis, et ma saaks korra Tamperes käia. Päris lahe oli. Ma polnud motikaga varem sõitnud. Tuli välja ka. Tagasi tulles pidin ise minema endale motikat otsima. Neid laenutuspunkte oli õudsalt palju. Ühes sai valida motikate, rollerite ja traktori vahel. Motika üür oli 124 EEK-i. Muidugi Helsingisse tagasi jõudes pidin selle jälle ära andma. Piinlik oli see, et kui kõik pärast küsisid, et oh, mis rattaga sa sõitsid, siis pidin häbiga tunnistama, et ma ei olnud üldse sellele tähelepanu pööranud. Nohik.
Vana klassika sellepärast, et kui ma üritasin nende laenutuse inimestega hinna osas läbi rääkida (kahtlustasin, et nad mõtlesid eurosid mitte EEK-e), oli see raskendatud, kuna mul oli jälle suu nätsu täis, hammaste küljes kinni ja seda ei saanud sealt eriti lahti koukida. Seda polegi ammu olnud. A kevadel ikka hakkab jälle kummitama.

Absolut Dreaming

2008-04-28T09:21:00.004+03:00

Lagi on käes. Ma olen suutnud näha unenägu unenäos. Lõpuks ometi.

Nagu arvata oligi, näen nüüd veel mõnda aega aktiivselt sünnipäevaund. Noh, pidu igatahes oli juba ära peetud. Tundub, et oli täitsa hea pidu. Ja siis äkki se Tõnis, kes aitab mul üritust korraldada ütleb, et kuule, kas sa äkki kannaksid nüüd selle raha ka üle Stellale, et pidu nagu tulemas. Ma olin täitsa kindel, et ta üritab mind tüngata, sest pidu oli ikka jumala kindlalt ära olnud. Aga ei üritanud.
A üks hea nali ka selle juurde. Pärnus ikka joppab tavaliselt, et mingi viis erinevat tuleb korraga ära. Üks oli selline, kus me hängisime ringi mingis naljakas Eesti linnas. Ja siis ühes hoovis nägime mingit tibi mängimas mingi lapsega. Ja ma ütlesin (Madlile vist, jah), et tseki - see on kindlalt Gratšova (neile, kes Gratšovat ei tea, see ilmselt nii naljakas ei ole. Aga ta oli minu klassiõde ja trennikaaslane. Tüütu nagu... eee... põrgu vist isegi jah, tüütu nagu põrgu.) Läksime lähemale, et vaadata, mis nägu ta läinud on vahepeal. Kui kohale jõudsime, selgus, et olin siiski eksinud - Gratšova asemel oli seal hoopis Joel de Luna. Ma ei tea, miks mind karistatakse kogu aeg.

Pilt inspireeritud Kirka pildiseeriast. Originaalpealkiri "Absolut dreaming".

Õelus

2008-04-21T09:01:00.003+03:00

Hedi üüris heast peast endale suure bussi. Saabi. Ütles, et jube odavalt sai ja et tal oli vaja ju millegagi nädalavahetusel ringi liikuda. Ei, tal ei ole bussijuhi lube. Loomulikult. Noh, et mingi tonni maksis terveks nädalavahetuseks ja siis mingi maakler aitas tal võltsida lube ka. Sõitsime siis Pärnus ringi sellega kolmekesi - mina ja Hedi ja ema. Tegime postkontori juures peatuse, pidime seal Ennuga kokku saama. Busside jaoks oli seal selline võimalus, et kui pargid ühe kindla bussisuuruse ristküliku peale, paned mõne mündi masinasse ja vajutad nuppu, siis kast, mille peal buss seisab, sõidab üles ja nii saab umbes 9-nda korruse kõrguselt linna peale vaadata. Täitsa hea vaade oli tõesti kuni Hedi hakkas bussi nõksutama, buss hakkas liikuma ja libises kasti pealt maha. Hedi ütles: "Uups." Mina ütlesin, et pange maandumisel pea põlvede vahele (ilmselt viitasin ühele Mythbusters´i lennuõnnetuse katsele ja sellele, et raskem on kaela murda, kui Sul pea põlvede vahel on.) Maandusime päris hullu pauguga. Aga üllataval kombel bussiga suurt midagi ei juhtunudki. Ilmselt põhjus selles, et tegemist oli ikkagi Saabiga. Hedi üritas seda uuesti käima panna, aga ei läinud. Läksin välja asja uurima ja selgus, et lihtsalt bensiinipaakide (jah, tal oli neid kaks kõrvuti!) luugid olid lahti jäänud ja sellepärast ta ei sõitnud.
Ma pole vist live´s vihastanudki nii hoolega ta peale kunagi. Kuigi Hedi võiks olla vabalt pohhuipartei esimees, siis oli see isegi tema jaoks natuke liig. Pildil tegeleb ta Pariisi metroos mmm... millegagi. Kahjuks ma ühtegi head Saabi-bussi pilti ei leidnud. Suurel vihastamisel oli ka rõve kõrvalmõju. Hakkasin välja köhima arvestatavas koguses hairball´e. Noh, kokku sai mingi viis. Kassidemaailmas kindlasti täielik köömes. ÖÄK.

Viis päeva pensionini

2008-04-18T09:27:00.004+03:00

Noh, nüüd on see siis käes. Igati loogiline muidugi, arvestades asjaolusid. See, et kõigepealt tuleb vähemalt kaheksas versioonis läbi vaadata oma sünnipäev. Ja siis edasi ilmselt tuleb mõned seeriad sellest, kuidas ma kolin. Ja siis sekka tavapärast sniiki-fakki ja siit see läheb jälle.
Pidasin oma sünnipäeva sedapuhku Pärnus. Ja kutsele kirjutasin, et kõik võivad kõiki kaasa võtta. Ilmselt oleks pidanud tegema mingi "välja arvatud" väikses kirjas lisamaterjali. No keegi igaljuhul võttis kaasa frikin Ithaka-Maria. Ta oli ikka täistropp (nagu Eva ütleks). Ta oli väga peenelt riides (peen as in classy, mitte vihje sellele, et tal on ilmselt kerged kalduvused anoreksiale...). Ja nii kui maha istus, hakkas mind kohe kasvatama. Käsi ei võinud taskusse panna ja viina ei tohtinud ilma pealekata juua. Vanduda ei tohtinud ka ega jalgu lohistada. Ta põhimõtteliselt kellegi teisega ei rääkinudki õhtu jooksul. Tegeles ainult minu noomimisega. Kuradi tüütu. Ma loodan, et see ei ole üks nendest korduvatest. :(

Lahinguväljal näeme, raisk

2008-04-17T09:05:00.007+03:00

Meil oli venelastega põhimõtteline sõda. Selles osalesid minu tuttavad ja siis umbes samapalju venelasi. Lahinguväljaks oli üks suur ja lame mäepealne. A see ei olnud mingi gängide paraad, vaid riikide vaheline päris sõda-sõda ikka. Ma ei tea, miks meid just välja valiti. Ma ei osanud püssigi käes hoida. Päev otsa närvitsesime ja rääkisime venelastega juttu, et kas nemad on ka sama närvis kui meie. Olid küll. Osadele anti hobused ka. Osadele anti autod. Venelastel oli päris äge vorm ka. Eestlastel olid tavalised kaitsevärvi riided, mis üldjuhul olid mitu numbrit suuremad, kui vaja oleks, varrukad vajusid kogu aeg püssile peale. Kuna sõda pidama pidime hakkama alles õhtul, siis tegime nii kaua venelastega peo ja hängisime niisama. Kui õige aeg käes, hakkasime oma kaks numbrit suuremate riietega mäkke ronima. Keegi ei tohtinud enne alustada, kui kõik kohal on. Jäingi minema.
Tööpäev algab pool üheksa meil siin riigiasutuses.

(Pildil kole graffiti sõnumiga Make jokes not war. Tundus piisavalt idiootne, et sobida. Kusjuures, ma ei teadnud, et graffitil saab olla üks tegija ka featuring. Ma kavatsen järgmise sissekande ka featuring teha. Be very afraid!)

"Ihkan imeda šu verd..."

2008-04-10T13:59:00.004+03:00

Linna vallutasid vampiirid. Nad olid igal pool. Kõik istusid vaikselt oma kodudes ja hoidsid uksi lukus. (Fotol on vampiresquid, mulle päris vampiiride pildid ei meeldinud google´is). Aga seal korteris, kus mina vaikselt peidus olin mingite inimestega, oli mingi tropp tüdruk, kes tahtis ikka piiluda trepikotta. Ja siis saadi tema kätte ja kõik teised ka. Ja lõpuks Vürst ütles, et ta ainult "korr-rraks läheb vaatab, mis seal on". Ja tagasi tulles oli tema ka vampiir. Ja siis hammustati mind ka ja mina sain ka vampiiriks. See oli tegelikult kõik jubedalt õudne ja hirmus.
Naljakaks läks korraks siis, kui me kõik seisime seal korteris. Vampiirinäod ees ja siis alles tuli välja, et keegi ei tea vampiiridest tegelt eriti midagi... Et kas me võime päikse kätte minna ja kas meid saab puuodaga ära tappa ja kas me elame igavesti, kui me vahepeal puuodaga ei saa ja sellised asjad.

Kõigil on probleeme, tuleb välja.

Isa soovitusel

2008-04-03T09:42:00.002+03:00

Isa arvas, et võiksime Marguse tuppa uueks üürnikuks võtta mingi voodihaige inimese. Tal ei olnud kedagi välja pakkuda, aga soovitas netti sellekohase kuulutuse panna.

Mis ainult kinnitab seda, et ikka ära võiks kolida pigem.

Kevad on ahvidele parim aeg!

2008-04-01T09:12:00.003+03:00

Minu poole üritati sisse murda. Siis kui ma hommikul duši alla hakkasin minema. Akna all käis mingi läbu. Kolm meest jõid remontõlusid, mida neil tegelikult vaja ei läinud, sest nad olid niigi purjus. Ja äkki tõi üks mees redeli ja hakkas üles ronima. Ma väga ei muretsenud - aken oli ka kinni. Aga see mees ikkagi sai aknast sisse. Kui ta lõpuks üles oli jõudnud, siis ta ilmselt enam ei mäletanud, mis ta retke tegelik eesmärk oli olnud. Aga kuna ta haises ja ikkagi oli sisse murdnud minu poole, siis ma otsustasin politseisse helistada. Ta ka otseselt vastu vastu ei punninud, rääkis Vürstiga rahulikult juttu. Valisin 110. Selle numbri alla oli tehtud lihtsalt mingi tavaline infoliin. Okei. Valisin 112. Vastu võttis meesdispetšer. Rääkisin, et võõras mees ronis redeliga meil aknast sisse. Teiselpool elas dispetšer täiega kaasa: "Isver! Päriselt ka? Eino tõesti, on ikka inimesed... Kohe aknast roniski?! Kuulge, tulge kuulake, mida siin räägitakse!..." Nii et lõpuks ahhetasid teisel pool toru veel mingi ports politseinikke. Mul viskas üle, ütlesin, et ärge siis juba üldse tulge ja saatsin sissemurdja redelit pidi alla tagasi.

Inspireeritud ilmselt õiguskantsleri artiklist õigusselgusest Eestis.
Oo, kas see saaks olla veel piinlikum.

Puppy Go Lucky

2008-03-30T13:53:00.003+03:00

Hakkasin uues kohas tööl käima. Sinna oli üsna pikk maa ja miskipärast sai sinna ainult jalgsi minna. Mingi osa linnas, siis metsavahelt ja siis paar kiltsa maanteelt. Õnneks Kristel käis minuga alati kaasas. Polnud üldse hull. Kui metsavahelt linna jõuda, oli esimene tänav Roheline tänav Pärnus. Ja esimeses majas, mis ette jäi, elas hunnik koeri. Üks suur kolli nägi välja nagu Lassie (pildil). Ma tegelt tean, et kollikoerad üldiselt on väga sõbralikud ja ei hammusta. Aga see oli teistsugune. Hammustas mind näpust. Kuigi Kristel üritas terve aeg vehkides tähelepanu enda peale tõmmata. Vihastasin hullult ja läksin omanikega rääkima. Nad ütlesid, et never see nende kolli kedagi ei hammustaks ja kuna näpust verd ka ei tulnud, siis ei saanud ma seda kuidagi tõestada ka. Vihastasin teist korda ja läksin ära. Koridoris hakkasin tennareid jalga panema ja kummardusin korraks, kui mulle hüppas näkku järgmine koer. See oli õnneks üsna pisike vastik väike hall nähvits. Tõusin püsti, aga koer hoidis mul ikka hammastega põsest kinni. Täitsa valus oli ja ebameeldiv. Üritasime Kristeliga koera kõdistada (ilmselt vist eesmärgiga, et ta naerma hakkaks... praegu see tundub pisut jabur miskipärast, siis oli see väga hea mõte), aga ta ei lasnud ikkagi lahti. Alles paari minuti pärast oli ta sunnitud lahti laskma. Põsest verd ikkagi ei tulnud, järelikult omanikega polnud mõtet rääkima minna ja me läksime koju ära.
Otsustasin uuesti töökohta vahetada.

Kolmas reede in a row

2008-03-22T14:52:00.003+02:00

Panter tegi üliägeda remondi. Ta elutuba oli kõige suurem, mida ma olen näinud. Ja antiikmööblit täis. Ja terves majas oli kokku 11 eri suurusega lauda. Ma tean, sest Panter ütles nii. Aga ma ei leidnud ta maja üles. Lihtsalt ei osanud sinna minna. Seisin üsna nõutult südatalvel keset linna. Õnneks jalutas mööda üks üsna noor poiss prillidega ja kõrvaklappidega. Ta ei võtnud klappe kordagi peast ära, aga mul õnnestus talle kätega selgeks teha, et ma ei leia Pantri maja üles. Ta noogutas ja ma sain aru, et ta oskab mind sinna kohale viia. Kõndisime. Mina rääkisin temaga juttu, ta aint noogutas ja kuulas oma mussi edasi. Mõtles vist, et ta on väga lahe. Mul oli ka täitsa ükskõik. Arvaku. Äkki ta hakkas kätega vehkima ja keksima ja ütles, et ta peab puu taga ära käima korraks. Jäin seisma ja ootasin ta ära. Ise kalkuleerisin peas ja mõtlesin, mitmes poiss see juba on, kelle pissimist ma pean pealt vaatama. Aga ma ei öelnud midagi. Ta tuli puu tagant välja ja läksime edasi. Ja ei rääkinud ikkagi midagi. Kuigi mul oli tunne, et he lost his cool. Aga ta viis mind Pantri juurde kohale. Seal oli tõesti äge. Ja kuigi oli nii palju ruumi, ei olnud mul ikkagi oma tuba. Ikka pidin Hediga jagama. Aga kui vanaema ütles, et ta tahab ka sisse kolida, läks Panter miskipärast väga kurvaks.

The End.

Things would go from bad to worse - what could he do

2008-03-19T13:31:00.005+02:00

Joosep ja Leena tegid kaheinimese pändi. Mitte nagu White Stripes. Mitte nagu kuulatavat. See oli siuke hästi elektrooniline pask, kus Joosep laulis nagu Allan Vainola. Ja Leena põhimõtteliselt ei teinud midagi, natuke laulis päkki ja oli niisama ilus. Neil tuli ühe looga video ka välja. See oli hästi piinlik ja selline vilkuv ja segane. Ja keegi ei julgenud Joosepile öelda, et tal on jube pänd ja et ta laulab nagu Allan Vainola.

God Save the Queen

2008-03-05T09:21:00.002+02:00

Mu Pärnu tädil oli külas kuninganna Elizabeth. See tundus isegi üsna loogiline, sest ta on ingliskeeleõpetaja ja puha. Kuninganna ise nägi välja täitsa sarnane sellele pildile. Mitte selline vana muld, nagu ta praegu kipub olema. Ma ei teadnud, et tädil nii tähtis külaline on ja läksin pahaaimamatult talle külla. Kõik olid köögis. Tädi tegi süüa ja kuninganna istus nurga taga. Kööki oli tema tuleku puhul pisut ümber tõstetud, et talle saaks ikka nurgataguse eraldada. Sest mingil juhul ei tohi olla Inglismaa kuninganna esimene, keda köökisiseneja nägema peaks. Iga kord, kui tema poole vaadata, pidi kummardama ja noogutama. Ja mul oli talle tegelikult nii palju küsimusi, aga ilma põhjuseta ei tohtinud kuningannaga lobiseda.
Näiteks huvitas mind väga, kuidas õpitakse Queen Wave´i tegema ja miks.

FBI ja EMT

2008-03-03T09:59:00.003+02:00

Tegin FBI-le toimetamis- ja tõlketöid. Aga midagi neile ei meeldinud. Ja siis nad hakkasid mind salaja tulistama iga päev mitu korda päevas kolme lasu kaupa täiesti suvaliselt ja ootamatul ajal. Näiteks istusin kohvikus ja siis äkki hakkasid kuulid lendama. Need ei olnud mingid surmavad ega midagi. Aga täitsa tavalise kuuli suurusega, mitte mingid õhupüssi plönnid. Nõme oli ikka. Hullult ajudele hakkas käima. Kogu aeg oli pingeseisund. Ja kui nad ükspäev hakkasid pisikeste värviliste ussimoodi sisisevate asjadega tulistama, siis mul viskas üle ja helistasin sinna. Hästi tore naine võttis vastu. A ütles, et kahjuks mind ei saa aidata, sellele numbrile on üldse elu jooksul helistatud kolm korda - ühe korra mina, ühe korra Margu ja ühe korra keegi kolmas. Ja sellepärast ei tee keegi välja nendest kaebustest, mis siia esitatakse. Ja küsis veel, kas mul ikka on meeles, et sellel toimetamistööl on tähtaeg tulemas... Ma ütlesin jaa ja panin toru ära.

Käisime ka kellegi sünnipäeval, mis oli üks väga igav sünnipäev. Ja ma ei ole kindel, kas need olid perekond Tõrised või Josse ja Leena, aga igatahes hakkasime otsima Vürstiga ja nendega Vürsti telefoni ehituses vigu. Et kuidas menüü võiks parem olla ja kus võiks shoortkatte olla ja nii edasi. Ja meil tuli paar ülihead mõtet, mis me saatsime EMT-i esindusse. Ja nad olid nii tänulikud, et pakkusid meile nelja peale 109 000 krooni. Ma olin nii ülimalt äksis. Kuni kella seitsmeni.
Sellised pettumused võimendavad väga esmaspäeva hommikute negatiivsust. Ausalt.